enesetunne.ee > lapsevanem > vanema psüühikahäire ja selle mõju lapsele?

Kodu ülesanne on tagada lapsele turvaline kasvukeskkond – paraku raskendab seda ülesannet vanama(te) või hooldaja(te) psüühikahäire märkimisväärselt. Psüühikahäire(te)ga võib kaasneda erinevaid sümptomid nagu tegevusvõime langus, sotsiaalne pidurdamatus, riskiv või vastutustundetu käitumine, enesetapumõtted, ebanormaalselt ja püsivalt kõrgenenud või alanenud meeleolu. Kuigi tegemist on normaalse ja häirele omaste sümptomitega, mõjutab see paljudel juhtudel vanema emotsionaalset kohalolekut, tema võimet võtta vastu ja reguleerida lapse tundeid ning selle kaudu lapse psüühilist heaolu.

Vaimse tervise häirega vanem või hooldaja võib suuta ravimite toimel sotsiaalses mõttes hakkama saada – käia tööl, enda eest hoolitseda, kuid ta ei pruugi arugi saada, et selle kõige kõrval jääb lapsel puudu soojusest ja tähelepanust. Vaimse tervise probleemiga vanem võib olla haiguse tõttu seesmiselt tühi, mis paratamatult avaldab mõju ka sellele, kuidas ta lapsega suhtleb. Seejuures arvatakse, et lapse seisukohalt on kõige ohtlikum just emotsionaalne tuimus, mis tekitab lastes sageli tunde, et temast ei hoolita. Vanema norumeelne ja apaatne olek tekitab ka lapses sünge, igava, isoleeritud ja mängude- ning rõõmuvaese keskkonna.

Tegemist on komplitseeritud olukorraga nii lapse kui vanema jaoks. Vanem võib olla ärritunud, kergesti vihastuda, öelda kummalisi asju, käituda veidralt, olla väsinud ja endassetõmbunud ning jätta kodutööd unarusse. Psüühikahäirega vanemate lapsed on tihti segaduses, teadmatuses, hirmul, tunnevad üksindust, süüd ja/või häbi, tõmbuvad endasse või muutuvad agressiivseks. Nende märkide märkamise oskus on väga oluline – laps enamasti ei oska ise abi küsida. Abita jäämine võib aga kaasa tuua tõsiseid probleeme edasises elus. Samuti ei tasuks ära unustada, et kui kirjeldatud muutusi märgatakse oma partneri või tuttava juures, võib ka temal toetust ja abi juurde suunamist vaja minna.

,