Last ja tema huvialasid tuleb väärtustada ning tunnustada just sellistena nagu need on. Laps on väärtuslik iseenesest. Tema väärtuslikkus ei ole mõõdetav läbi õnnestumiste või ebaõnnestumiste ja laps peab seda selgelt tundma. Kindlasti ei tohi väljendada ka suhtumist, justkui laps mingis oma ponnistuses oleks „lootusetu“. See paneb lapse arvama, et ta ongi lootusetu, läbikukkuja.
Meil kõigil on pajatada mõni lugu lapsepõlvest, mis on jätnud meile emotsionaalse jälje ning saadab meid ka täiskasvanueas. Sageli on need lood seotud ka vanematega – paratamatult tuleb igas suhtes, kus kokku saavad kaks erinevat inimest, ette ka omavahelisi põrkumisi, eriarvamusi ja väärarusaamu. Seetõttu ei tohiks võtta endale eesmärgiks olla ideaalne lapsevanem – sellist lapsevanemat […]