Enesetunne logo
OtsiMenüüMenüü
Aktiivsus-tähelepanuhäire ravi

Ravi hõlmab tavaliselt farmakoteraapiat, sealhulgas stimulante ja antidepressante, sageli ka käitumisteraapiat ning lastel toetust õppimisel. Oluline on, et ATH-ga inimesed saaksid sobivat tuge, mis on kohandatud nende spetsiifiliste vajadustega. 

Psühholoogiline abi

  • Psühhoharidus : harimine sümptomitest ja nendega toimetulemisest, sealhulgas raviviisidest. Üheks võimaluseks on siin tugigrupid – nii ATH-ga täiskasvanutele kui ATH-ga laste vanematele. Tugigruppide eesmärk on pakkuda tuge, informatsiooni ja oskusi häirega toimetulemiseks.
  • Kognitiivne käitumisteraapia (KKT): Tõhus nii lastele kui ka täiskasvanutele, KKT aitab inimestel välja töötada toimetuleku strateegiaid sümptomite juhtimiseks, parandada organiseerimisoskusi ja muuta negatiivseid mõttemustreid.
  • Vanemate koolitus ja pereteraapia: Vanemate kaasamine koolitusprogrammidesse, et õppida käitumise juhtimise oskusi, positiivsete käitumiste toetamiseks ja rutiinide kehtestamiseks.
  • Koolipõhised sekkumised: Koostöö haridustöötajatega, et rakendada kohandusi ja toetust klassiruumis, võib oluliselt suurendada ATH-ga laste õppimist ja käitumise juhtimist.

 

Ravimid

Ravimid on ATH ravi põhikomponent. Uuringud näitavad, et ravimite kasutamine on positiivsete tulemuste saavutamiseks ülioluline.

Peamised kasutatavad ravimid on järgmised:

  • Stimuleerivad ravimid on esmane raviviis. Metüülfenidaat (nt Ritalin, Concerta) ja amfetamiinid (nt Adderall, Vyvanse) on tõhusad ATH sümptomite vähendamisel paljudel inimestel: umbes 80% inimestest reageerib positiivselt. Need ravimid parandavad tavaliselt tähelepanu, fookust ja käitumist.
  • Mitte-stimuleerivad ravimid on inimestele, kes ei reageeri stimulantidele või kellel esinevad soovimatud kõrvaltoimed (nt atomoksetiin (Strattera) või guanfasiin (Intuniv)).
  • Antidepressandid
  • Jälgimine ja kohandamine: Regulaarne jälgimine on hädavajalik, et jälgida ravi efektiivsust, kõrvaltoimeid ja vajadust annuse kohandamiseks.

Üldiselt ei käsitle farmakoteraapia mitte ainult ADHD põhilisi käitumuslikke sümptomeid, vaid aitab ka sellega seotud kognitsiooni, sotsiaalsete oskuste ja perekonna toimimise häirete korral. Ravi on oluline kogu eluea jooksul, vanuses 6 kuni 60 aastat, ja võib vähendada edasiste probleemide, näiteks ainete kuritarvitamise riski. 

 Muud abi võimalused

  • Tugi õppimisel ja töötamisel: individuaalne õppekava või soovitused toimetulekuks. Täiskasvanute jaoks võivad kasulikud olla tööalase rehabilitatsiooni teenused ja karjäärinõustamine. 
  • Integreeritud sekkumine: koostöövõrgustik, milles osaleb meeskond tervishoiutöötajaid, sealhulgas psühholoog, psühhiaater, haridustöötajad ja esmatasandi arst võib suurendada ravi efektiivsust koordineeritud pingutuste kaudu. 
Print Friendly, PDF & Email
  1. World Health Organization. (2022). ICD-11: International classification of diseases (11th revision). https://icd.who.int 
  2. Wilens, T.E.; Biederman, J.; Spencer, T.J. (2002). Attention deficit/hyperactivity disorder across the lifespan. Annu. Rev. Med. 2002. 53:113–31 
  3. Faraone, S. V., & Mick, E. (2010). Molecular Genetics of Attention-Deficit/Hyperactivity Disorder. Psychiatric Clinics of North America , 33(2), 159-180. doi:10.1016/j.psc.2010.01.006 
  4. Franke, B., Vasquez, A. A., & Hoogman, M. (2018). Multivariate genome-wide association study of ADHD identifies a common variant at 16p13. Nature Genetics , 50(9), 1073-1084. doi:10.1038/s41588-018-0121-4 
  5. Satterthwaite, T. D., et al. (2015). Neuroimaging of ADHD: A meta-analysis. Neuroscience & Biobehavioral Reviews , 57, 240-256. doi:10.1016/j.neubiorev.2015.09.005 
  6. Barkley, R. A. (2012). ADHD in Adults: What the Science Says . New York: Guilford Press. 
  7. Nigg, J. T. (2017). Annual Research Review: On the relations between sleep and attention-deficit/hyperactivity disorder (ADHD). Journal of Child Psychology and Psychiatry , 58(3), 275-286. doi:10.1111/jcpp.12615 
  8. Liu, J., & Wang, L. (2017). Paternal and maternal factors affecting attention-deficit hyperactivity disorder in children: A review of the literature. American Journal of Psychiatry , 174(5), 419-428. doi:10.1176/appi.ajp.2017.16111205 
  9. Rydell, A.-M., & Moller, J. (2020). The role of psychosocial factors in the development of ADHD. International Journal of Child-Computer Interaction , 25, 100-108. doi:10.1016/j.ijcci.2020.100108 
  10. Achenbach, T. M., & Rescorla, L. A. (2001). Manual for the ASEBA School-Age Form & Profiles . Burlington, VT:  
  11. University of Vermont, Research Center for Children, Youth & Families. 
  12. Nuss, P. (2012). Attention-deficit hyperactivity disorder: A review of the essential facts. Cleveland Clinic Journal of Medicine , 79(9), 603-610. doi:10.3949/ccjm.79a.12089 
  13. Wilens, T. E., & Spencer, T. J. (2010). Attention-Deficit/Hyperactivity Disorder: A review of the essential facts. Journal of Clinical Psychiatry , 71(9), 1153-1168. doi:10.4088/JCP.08r04921blu 
crosschevron-down linkedin facebook pinterest youtube rss twitter instagram facebook-blank rss-blank linkedin-blank pinterest youtube twitter instagram