Skisofreenia on haigus, mis mõjutab inimeste käitumist, mõtlemist ja reaalsuse tajumist. Skisofreenia on krooniline haigus, mis võib kulgeda läbi mitme faasi, kuigi faaside kestus ja muster võivad erineda. Skisofreeniaga patsientidel on psühhootilisi sümptomeid olnud keskmiselt 8-15 kuud enne arstiabi saamist, kuid nüüdseks on häire sageli juba varem äratuntav. Paljude haigete jaoks on raske eristada tegelikke ja kujutluslikke sündmusi, loogiliselt mõelda, enda tundeid väljendada või kohaselt käituda. Skisofreenia sümptomid kahjustavad tavaliselt võimet täita keerulisi ja raskeid kognitiivseid ja motoorseid funktsioone; seega häirivad sümptomid sageli märkimisväärselt tööd, sotsiaalseid suhteid ja enesehooldust. Töötus, isoleeritus, suhete halvenemine ja elukvaliteedi halvenemine on tavalised tagajärjed. 

Skisofreeniasse haigestutakse enamasti nooruki- või varajases täiskasvanueas, ning selle haigusega inimesi on maailmas umbes 26 miljonit. 

Sümptomid

Positiivsed sümptomid: need sümptomid väljenduvad ebanormaalsete kogemuste või käitumistena.
Nende hulka kuuluvad:

• Hallutsinatsioonid ehk kuulmis- ja nägemismeelepetted: on meelelised tajud, mida keegi teine ei taju. Need võivad olla kuulmis-, nägemis-, lõhna-, maitse- või taktiilsed, kuid kõige sagedamini esinevad kuulmishallutsinatsioonid (häälte kuulmine).
• Meelepetted: ekslikud uskumused, mis ei allu mõistuspärasusele ega argumenteerimisele (nt uskumine, et ollakse tagakiusatud või omatakse erakordseid võimeid). Meelepetete hulka kuuluvad jälgimis-, viitamis-, mõtete sisendamise ja äravõtmise häired.
• Desorganiseeritud mõtlemine: mõtlemine on hüplev, kõne on eesmärgipäratu, liigub ühelt teemalt teisele. Kõne võib varieeruda olles kergelt desorganiseeritud kuni sidususe ja arusaamatuseni. Veider käitumine võib hõlmata lapsemeelset rumalust, rahutust ja ebasobivat välimust, hügieeni või käitumist.

Negatiivsed sümptomid: need sümptomid peegeldavad normaalse emotsionaalse reaktsiooni või käitumise vähenemist või puudumist.
Nende hulka kuuluvad:

• Emotsionaalne lamendumine: vähenenud emotsionaalne väljendus.
• Anhedoonia: rõõmu kogemise võimetus.
• Tahteaktiivsuse alanemine: puudulik motivatsioon osaleda tegevustes.
• Sotsiaalne eraldatus: vähenenud huvi sotsiaalsete tegevuste ja suhete vastu.

Kognitiivsed sümptomid: mõtlemine võib olla paindumatu ning võime probleeme lahendada, teiste inimeste seisukohti mõista ja kogemustest õppida võib olla vähenenud. Kognitiivse kahjustuse raskusaste on üldise puude peamine määraja.
Need ei pruugi olla nii silmatorkavad kui teised sümptomid, kuid võivad tõsiselt mõjutada igapäevast toimetulekut:

• Töömälu häirumine
• Raskused keskendumise või tähelepanu hoidmisega
• Probleemid planeerimise ja ülesannete korraldamisega

Skisofreenia faasid

• Prodroomaalses faasis võivad inimestel sümptomid puududa või võib esineda sotsiaalse pädevuse häireid, kerget kognitiivset desorganiseerumist või tajumishäireid, vähenenud võimet kogeda rõõmu (anhedoonia) ja muid üldisi toimetuleku puudujääke. Sellised tunnused võivad olla kerged ja äratuntavad alles tagantjärele või võivad olla märgatavamad, kahjustades sotsiaalset, akadeemilist ja kutsealast funktsioneerimist.
• Edasijõudnud prodroomaalses faasis võivad ilmneda subkliinilised sümptomid; nende hulka kuuluvad tagasitõmbumine või isoleeritus, ärrituvus, kahtlus, ebatavalised mõtted, tajumishäired ja desorganiseeritus. Avatud skisofreenia (meelepetted ja hallutsinatsioonid) võib tekkida äkki (päevade või nädalate jooksul) või aeglaselt ja salakavalalt (aastate jooksul). Kuid isegi kaugelearenenud prodroomaalses faasis kipub ainult osa (< 40%) muutuma täielikuks skisofreeniaks.
• Varajases psühhoosifaasis on sümptomid aktiivsed ja sageli kõige hullemad.
• Keskmises faasis võivad sümptomaatilised perioodid olla episoodilised (eristatavate ägenemiste ja remissioonidega) või pidevad; funktsionaalsed puudujäägid kipuvad halvenema.
• Haiguse hilisfaasis võib haiguskuju kinnistuda, kuid esineb märkimisväärset varieeruvust; puue võib stabiliseeruda, halveneda või isegi väheneda.

Häire põhjused

• Geneetiline eelsoodumus: Perekonna uuringud näitavad, et skisofreenia esinemissagedus on kõrgem isikutel, kelle peres on häire varasemalt esinenud. 
• Neurobioloogilised muutused: Aju struktuuri ja funktsiooni kõrvalekalded, sealhulgas muutunud dopamiinergilised teed, on häirega seoses. Ajukuvamise uuringud näitavad sageli muutusi aju piirkondade suuruses ja nendevahelises seostes. 
• Keskkonnategurid: Sellised tegurid nagu sünnieelsed nakkused, lapsepõlvetrauma, ainete kasutamine ja sotsiaalne vastupidavus võivad suurendada skisofreenia tekkimise riski.