Söömishäirete keskseteks tunnusteks on hõivatus toidust, söömisest ja kaloritest, ranged söömisreeglid, hirm kaotada kontroll söömise üle, äärmuslikud dieedid ning söömisega kaasnev süü- ja häbitunne. Söömishäiretele omane vajadus kontrollida kehakuju ja -kaalu viib sageli toidukoguste märkimisväärse vähenemiseni ja liigse kehalise aktiivsuseni. Söömise piiramine suurendab aga ülesöömise riski ning kontrolli kaotust toidukoguste üle.

Söömishäiretele on iseloomulik keha väärtajumine: ennast tuntakse paksuna isegi siis, kui kehakaal on normis. Märgatav kehakaalu langus või pidev kõikumine võib viia tõsiste kehaliste tagajärgedeni (luude hõrenemine, südameprobleemid, neeru- ja maksakahjustused, aneemia, viljatus, väsimus, kõhuvalud ja veel palju muud).

Söömishäiretega kaasnevad sageli meeleolumuutused, nagu kiire ärritumine, depressiivsus, püsiv ärevus ja pingetunne, mis omakorda raskendavad söömist.

Levinumad söömishäired on anorexia nervosa, bulimia nervosa ja liigsöömishäire.

Nii buliimiale kui ka liigsöömishäirele on omased liigsöömishood, mil inimene tajub kontrolli kaotust toidukoguste üle ega suuda end söömisel pidurdada. Sageli ilmneb liigsöömine vastusena emotsionaalsele stressile või pingele.

Buliimiaga kaasneb toidu väljutamine (esilekutsutud oksendamine, toidu välja sülitamine) või lahtistite, kaalu alandavate preparaatide, diureetikumide kuritarvitamine.

Anoreksiale on iseloomulik söömist piirav käitumine, mis viib märgatava kehakaalu languseni. Võib esineda ka tahtlikku toidu väljutamist. Häire viib sageli teistest (sealhulgas oma lähedastest) eemale tõmbumiseni.