Mõned inimesed kogevad emotsioone väga intensiivselt ja kasutavad emotsioonide reguleerimiseks äärmuslikke meetodeid, näiteks tahtlikku enesevigastamist. Enesevigastamine on endale haiget tegemine eesmärgiga tulla toime väga raskete tunnete, valusate mälestuste või talumatult raskete olukordade ja kogemustega. Enesevigastamine ja suitsiidikatse on kaks erinevat probleemi erineva eesmärgiga, kuid ka enesevigastamise korral esineb tihtipeale suitsiidimõtteid. Enesevigastamise lõpetamine võib olla keeruline ning mõnikord võib inimene endale plaanitust rohkem haiget teha, millel võivad olla pöördumatud tagajärjed.

Enesevigastamise vorme on erinevaid. Üks levinumaid on eneselõikumine, aga ka enda hammustamine, põletamine, enda löömine vastu seina, juuste välja katkumine. Ennast kahjustav käitumine hõlmab ka alkoholi või teiste ainete ja ravimite kuritarvitamist, ebaturvalist seksuaalkäitumist, tahtlikult enda ohtlikesse olukordadesse panemist. 

Inimesed, kes end vigastavad, võivad tunda enamik ajast suurt muret, ärevust ja kurnatust. Nad võivad tunda emotsionaalset pinget ning olla tagasilöökide suhtes väga tundlikud. Mõnikord alustavad inimesed enda vigastamist keeruliste elusündmuste kogemise ajal või tagajärjel ning enesevigastamine on kui toimetulekuviis. Alati aga nii selget seost elusündmustel ja enesevigastamisel ei ole.