Vaimse tervise probleemid ja häired

Iga inimene kogeb aeg-ajalt meeleolulangust, kurbust või väsimust. Need on loomulikud reaktsioonid keerulistele olukordadele, pettumustele, kaotustele või stressile ning enamasti mööduvad aja jooksul. Depressioon erineb tavapärasest meeleolulangusest selle poolest, et sümptomid on püsivamad, intensiivsemad ja hakkavad mõjutama igapäevast toimetulekut, suhteid, töö- või õpivõimet ning elukvaliteeti. Kui alanenud meeleolu, huvipuudus või energiapuudus kestavad vähemalt kaks nädalat ega leevene tavapärasel viisil, võib tegemist olla depressiooniga.

Depressioon on meeleoluhäire ja üks sagedasemaid vaimse tervise häireid. See mõjutab inimese enesetunnet, mõtlemist, käitumist ja sageli ka füüsilist tervist. Depressioon ei ole lihtsalt „halb tuju“, laiskus ega iseloomu nõrkus, vaid tervisehäire, mis võib avalduda väga erineval viisil ning mõjutada oluliselt inimese igapäevaelu. See võib tekkida igas vanuses inimestel sõltumata soost, haridusest või ametist. Eesti rahvastiku vaimse tervise uuringu (2022) andmetel esineb depressioonirisk ligi neljandikul täiskasvanutest.

Depressiooni sümptomid

Depressiooni peamisteks tunnusteks on vähemalt kahe nädala jooksul püsivalt esinev:

• alanenud või kurvameelne meeleolu;
• huvi ja rõõmutunde vähenemine või kadumine tegevuste vastu, mis varem pakkusid rahuldust;
• väsimus ja energiapuudus.

Lisaks võivad esineda:

• tähelepanu- ja keskendumisraskused;
• otsustusvõime vähenemine;
• madal enesehinnang;
• süü- või väärtusetusetunne;
• lootusetus ja pessimistlik suhtumine tulevikku;
• unehäired, sealhulgas unetus või liigne unisus;
• söögiisu ja kehakaalu muutused;
• rahutus või vastupidi märgatav aeglustumine kõnes ja liigutustes;
• korduvad surma-, enesekahjustus- või suitsiidimõtted.

Kõigil inimestel ei avaldu depressioon ühtmoodi. Sümptomid võivad olla erineva raskusastmega ning mõjutada inimesi erineval viisil. Mõnel inimesel on esiplaanil kurvameelsus ja lootusetus, teisel aga pidev väsimus, motivatsioonipuudus või keskendumisraskused.

Depressiooni põhjused

Depressioon ei teki tavaliselt ühe kindla põhjuse tõttu. Enamasti on tegemist mitme teguri koosmõjuga, mille hulka võivad kuuluda bioloogilised, psühholoogilised ja sotsiaalsed mõjutajad. Mõnel inimesel võib depressioon kujuneda välja pärast rasket elusündmust, teisel võib see tekkida näiliselt ilma selge põhjuseta.

Bioloogilised tegurid

Depressiooni kujunemisel võivad rolli mängida:

• pärilik eelsoodumus;
• muutused aju talitluses ja meeleolu reguleerivates süsteemides;
• pikaajaline stress ja stressihormoonide mõju organismile;
• kroonilised või rasked kehalised haigused;
• hormonaalsed muutused, sealhulgas sünnitusjärgne periood.

Psühholoogilised tegurid

Suurem vastuvõtlikkus depressioonile võib olla seotud:

• madala enesehinnangu või tugeva enesekriitilisusega;
• perfektsionismi ja liigse muretsemisega;
• negatiivsete mõttemustritega;
• lootusetuse tundega;
• varasemate traumaatiliste või kaotuslike kogemustega.

Sotsiaalsed ja keskkonnategurid

Depressiooni võivad esile kutsuda või süvendada:

• lein ja kaotused;
• lahkuminekud ja suhteprobleemid;
• töökaotus või muud olulised elumuutused;
• pikaajaline stress;
• üksindus ja sotsiaalne eraldatus;
• vaimse või füüsilise tervise probleemid;
• alkoholi või teiste uimastite tarvitamine.

Oluline on meeles pidada, et depressioon ei ole inimese enda süü ega märk nõrkusest. Sageli kujuneb see välja erinevate tegurite koosmõjul ning sama olukord võib üht inimest mõjutada teisiti kui teist.

Eluviisiga seotud tegurid

Meeleolu ja vaimset heaolu mõjutavad ka igapäevased harjumused. Depressiooni tekkeriski või sümptomite püsimist võivad soodustada:

• vähene liikumine;
• ebapiisav või kehva kvaliteediga uni;
• tasakaalustamata toitumine;
• vähene osalemine tegevustes, mis pakuvad rõõmu, huvi või tähendust;
• vähene sotsiaalne suhtlus.

Need tegurid ei põhjusta depressiooni üksinda, kuid võivad mõjutada inimese üldist vaimset heaolu ning raskendada taastumist, kui depressioon on juba välja kujunenud.

Depressiooni ravi

Depressioon on ravitav häire ning tõhus abi on olemas. Mida varem abi otsida, seda suurem on võimalus sümptomite leevenemiseks ja igapäevase toimetuleku taastumiseks.

Abi tasub otsida, kui alanenud meeleolu, huvipuudus või väsimus püsivad üle kahe nädala, kui igapäevased tegevused muutuvad raskeks või kui tekivad enesevigastamise- või suitsiidimõtted. Esmaseks kontaktiks võib olla perearst, kes aitab hinnata olukorda ning vajadusel suunata edasi vaimse tervise spetsialisti juurde.

Psühhoteraapia

Psühhoteraapia on üks tõhusamaid depressiooni ravimeetodeid. Teraapias õpitakse paremini mõistma oma mõtteid, tundeid ja käitumist ning arendatakse oskusi, mis aitavad depressiooniga toime tulla. Eriti laialdaselt kasutatakse depressiooni ravis kognitiiv-käitumisteraapiat. Lisaks individuaalteraapiale võivad abi pakkuda ka grupiteraapia, paariteraapia või perekonnapõhised lähenemised.

Ravimid

Mõõduka ja raske depressiooni korral võib raviplaani kuuluda ka ravimravi. Kõige sagedamini kasutatakse antidepressante, mis aitavad vähendada sümptomeid ja toetada taastumist. Kuna ravimid mõjuvad inimestele erinevalt, võib sobiva ravimi või annuse leidmine võtta aega ning vajada koostööd raviarstiga.

Oluline on meeles pidada, et depressioonist taastumine on enamasti protsess, mis võtab aega. Abi otsimine ei ole nõrkuse märk, vaid oluline samm enda tervise eest hoolitsemisel.

Ärevus on loomulik osa inimese elust, mis aitab märgata võimalikke ohte, valmistuda keerulisteks olukordadeks ja keskenduda olulisele. Ärevust võib tunda näiteks enne eksamit, töövestlust või muud pingelist sündmust.

Mõnikord muutub aga ärevus nii tugevaks või püsivaks, et hakkab segama igapäevaelu. Kui muretsemine on pidev, lõõgastumine keeruline ning ärevus mõjutab und, suhteid, töö- või õpivõimet, võib tegemist olla ärevushäirega.

Ärevushäired on ühed levinumad vaimse tervise häired ning võivad tekkida igas vanuses inimestel. Eesti rahvastiku vaimse tervise uuringu (2022) andmetel esineb ärevushäire risk ligikaudu igal viiendal täiskasvanul.

Üks sagedasemaid ärevushäireid on üldistunud ärevushäire, mille puhul kogeb inimene püsivat ja raskesti kontrollitavat muret igapäevaste teemade pärast, näiteks seoses tervise, töö, rahaasjade või lähedastega. Sageli on keeruline muremõtteid kõrvale suunata või pingest vabaneda.

Ärevuse sümptomid

Ärevus võib avalduda nii vaimsete kui ka kehaliste sümptomitena. Levinumad neist on:

• pidev või raskesti kontrollitav muretsemine;
• rahutus või sisemine pinge;
• tunne, et midagi halba võib juhtuda;
• keskendumisraskused;
• ärrituvus;
• kiire väsimine;
• lihaspinged, eriti kaela- ja õlavöötmes;
• südamekloppimine, hingeldamine või higistamine;
• unehäired.

Kõigil inimestel ei avaldu ärevus ühtemoodi. Mõnel on esiplaanil muremõtted, teisel kehalised sümptomid, näiteks südamekloppimine või pidev pingetunne.

Kuidas eristada ärevushäiret tavapärasest muretsemisest?

Muretsemine on elu loomulik osa ning enamasti on see seotud konkreetse olukorraga. Ärevushäire puhul on muretsemine seevastu püsiv, raskesti kontrollitav ja sageli ebaproportsionaalselt suur võrreldes tegeliku ohuga. Ärevustunne võib püsida ka siis, kui otsest põhjust muretsemiseks ei ole.

Kui ärevus hakkab häirima igapäevast toimetulekut, suhteid, tööd, õppimist või und, tasub otsida abi. Selleks ei pea ootama kuid või aastaid.

Miks ärevushäire tekib?

Ärevushäirel ei ole tavaliselt ühte kindlat põhjust. Selle kujunemisel võivad rolli mängida nii pärilik eelsoodumus, närvisüsteemi eripärad kui ka elukogemused ja keskkonnategurid. Riski võivad suurendada:

• pikaajaline stress;
• traumaatilised või rasked elusündmused;
• terviseprobleemid;
• kalduvus liigsele muretsemisele;
• ärevushäire esinemine perekonnas.

Oluline on meeles pidada, et ärevushäire ei ole iseloomu nõrkus, tahtejõu puudumine ega inimese enda süü. Tegemist on levinud vaimse tervise häirega, mille puhul on võimalik abi saada ja enesetunnet parandada.

Ärevuse ravi

Ärevushäired on ravitavad ning abi otsimine võib oluliselt parandada enesetunnet ja igapäevast toimetulekut. Kui ärevus hakkab mõjutama tööd, õppimist, suhteid, und või muid igapäevaseid tegevusi, tasub pöörduda perearsti või vaimse tervise spetsialisti poole. Abi tasub otsida ka siis, kui ärevustunne püsib pikemat aega, tundub kontrollimatu või esinevad paanikahood.

Psühhoteraapia

Psühhoteraapia on üks tõhusamaid ärevushäirete raviviise. Teraapias õpitakse paremini mõistma ärevusega seotud mõtteid, tundeid ja käitumismustreid ning omandatakse oskusi, mis aitavad ärevusega toime tulla. Ärevushäirete ravis kasutatakse sageli kognitiiv-käitumisteraapiat, mis aitab märgata ja muuta ärevust alalhoidvaid mõtte- ja käitumismustreid.

Ravimid

Mõnel juhul võib ravi sisaldada ka ravimeid. Kõige sagedamini kasutatakse ärevushäirete ravis antidepressante, sealhulgas selektiivseid serotoniini tagasihaarde inhibiitoreid (SSRI-d) ja serotoniini-noradrenaliini tagasihaarde inhibiitoreid (SNRI-d). Vajadusel võib arst kasutada ka teisi ravimeid. Sobiva raviviisi valik sõltub sümptomite iseloomust, raskusastmest ja inimese individuaalsetest vajadustest.

Oluline on meeles pidada, et ärevushäirest taastumine on protsess, mis võib võtta aega. Sobiva toe ja ravi korral on võimalik ärevuse sümptomeid märkimisväärselt vähendada ning taastada igapäevane toimetulek ja elukvaliteet.

Paanikahäiret iseloomustavad korduvad ja ootamatud paanikahood. Paanikahoog on äkiline intensiivse hirmu või tugeva ebamugavustunde laine, mis tekib kiiresti ja saavutab haripunkti tavaliselt mõne minuti jooksul. Kuigi paanikahoog võib tunduda väga hirmutav, ei ole see enamasti inimesele ohtlik.

Paljud inimesed kogevad elu jooksul vähemalt ühe paanikahoo, kuid paanikahäire puhul hakkavad hood korduma ning sageli tekib püsiv hirm uue hoo ees. Selle tõttu võib inimene hakata vältima kohti, olukordi või tegevusi, kus ta kardab paanikahoo tekkimist. Aja jooksul võib see hakata mõjutama igapäevaelu, suhteid, töötamist või õppimist.

Paanikahäire võib tekkida igas vanuses, kuid sagedamini avaldub see noorukieas või varases täiskasvanueas. Samuti esineb paanikahäiret sageli koos teiste vaimse tervise probleemidega, näiteks ärevuse või depressiooniga.

Paanikahäire sümptomid

Paanikahäire peamiseks tunnuseks on korduvate paanikahoogude esinemine.

Paanikahoo ajal võivad tekkida:

• südamekloppimine või kiire südametegevus;
• higistamine;
• värisemine või rappumine;
• õhupuuduse või lämbumistunne;
• rindkerevalu või ebamugavustunne;
• iiveldus või ebamugavustunne kõhus;
• pearinglus või minestamistunne;
• külma- või kuumatunne;
• tuimus või surinad kehas;
• ebareaalsustunne või tunne, nagu oleks inimene endast eemaldunud;
• hirm kontrolli kaotamise ees;
• hirm surra.

Lisaks võivad paanikahäire korral esineda:

• pidev mure järgmise paanikahoo pärast;
• suurenenud tähelepanu kehaliste sümptomite suhtes;
• kohtade või olukordade vältimine, kus paanikahoog võib inimese arvates tekkida.

Paanikahood võivad olla nii intensiivsed, et inimene arvab esimest korda neid kogedes sageli, et tal on südameatakk või mõni muu tõsine terviserike.

Kuidas eristada paanikahäiret tavapärasest ärevusest?

Ärevus tekib tavaliselt vastusena mõnele pingelisele olukorrale ning areneb järk-järgult. Paanikahoog seevastu võib tekkida väga kiiresti ning selle sümptomid on sageli märksa tugevamad. Paanikahäire puhul ei ole peamine probleem ainult paanikahood ise, vaid ka hirm nende kordumise ees ning sellest tulenev vältimiskäitumine.

Paanikahäire põhjused

Paanikahäire kujunemisel mängivad tavaliselt rolli mitmed tegurid ning enamasti ei ole võimalik välja tuua ühte kindlat põhjust.

Suuremat riski võivad seostuda:

• pärilik eelsoodumus;
• närvisüsteemi suurem tundlikkus stressile ja ohusignaalidele;
• traumaatilised või väga stressirohked elusündmused;
• kalduvus tõlgendada kehalisi aistinguid ohtlikuna;
• alkoholi, uimastite või liigse kofeiini tarvitamine;
• vähene sotsiaalne tugi ja pikaajaline stress.

Oluline on meeles pidada, et paanikahäire ei ole märk nõrkusest ega tahtejõu puudumisest. Tegemist on levinud ärevushäirega, mille puhul on võimalik saada tõhusat abi ja ravi.

Paanikahäire ravi

Paanikahäire on ravitav ning õige abi korral on võimalik paanikahoogude sagedust ja tugevust oluliselt vähendada. Mida varem abi otsida, seda väiksem on tõenäosus, et hirm järgmise hoo ees hakkab piirama igapäevaelu.

Psühhoteraapia

Psühhoteraapia on üks tõhusamaid paanikahäire raviviise. Kõige sagedamini kasutatakse kognitiiv-käitumisteraapiat (KKT), mis aitab mõista paanikahoogudega seotud mõtteid ja käitumismustreid ning õppida nendega paremini toime tulema. Teraapia käigus võidakse kasutada ka järk-järgulist kokkupuudet paanikat tekitavate olukordade või kehaliste aistingutega, et vähendada hirmu nende ees.

Ravimid

Mõnel juhul võib ravi sisaldada ka ravimeid. Kõige sagedamini kasutatakse antidepressante, näiteks SSRI- või SNRI-rühma ravimeid. Mõnikord võib arst määrata lühiajaliselt ka teisi ravimeid. Sobiva raviviisi valik sõltub sümptomite raskusest ja inimese individuaalsetest vajadustest.

Oluline on meeles pidada, et paanikahood võivad tunduda väga hirmutavad, kuid need mööduvad ning ei ole tavaliselt inimesele ohtlikud. Sobiva ravi ja toe abil on võimalik õppida paanikahoogudega toime tulema ning taastada kindlustunne igapäevaelus.

Obsessiiv-kompulsiivne häire ehk OKH on vaimse tervise häire, mida iseloomustavad korduvad sundmõtted ja/või sundteod. Sundmõtted on pealetükkivad ja soovimatud mõtted, kujutlused või impulsid, mis tekitavad ärevust või ebamugavust. Sundteod on korduvad tegevused või vaimsed rituaalid, mida inimene tunneb end sunnitud tegema, et ärevust vähendada või vältida midagi halba.

Oluline on teada, et pealetükkivaid või häirivaid mõtteid kogevad aeg-ajalt peaaegu kõik inimesed. Obsessiiv-kompulsiivse häire korral muutuvad need mõtted aga korduvaks, tekitavad tugevat ärevust ning hakkavad mõjutama inimese igapäevast elu.

Kuigi inimene saab sageli aru, et tema mõtted või käitumine on ülemäärased või ebamõistlikud, võib sundtegude tegemata jätmine põhjustada tugevat ärevust. Seetõttu võivad sundmõtted ja -teod hakata võtma palju aega ning häirida igapäevaelu, suhteid, töötamist või õppimist.

Obsessiiv-kompulsiivne häire võib tekkida igas vanuses, kuid sageli avalduvad esimesed sümptomid nooruki- või varases täiskasvanueas. Hinnanguliselt esineb häiret ligikaudu 1-3% inimestest.

Kuidas OKH avaldub?

Sundmõtete ja -tegude sisu võib inimestel olla väga erinev. Levinumad teemad on:

• hirm saastumise või mikroobide ees;
• vajadus korra, sümmeetria või täpsuse järele;
• hirm ennast või teisi kogemata kahjustada;
• pealetükkivad agressiivsed, seksuaalsed või religioossed mõtted;
• raskused esemete ära viskamisega või nende kogumine.

Sundmõtted

Sundmõtted on:

• korduvad ja pealetükkivad mõtted, kujutlused või impulsid;
• inimese jaoks soovimatud ja sageli häirivad;
• seotud tugeva ärevuse, süütunde või ebamugavusega;
• raskesti kontrollitavad või kõrvale suunatavad.

Levinud on näiteks pidev kahtlus, kas uks sai lukustatud, hirm nakkuse saamise ees või mõte, et inimene võib kogemata kellelegi kahju teha.

Sundteod

Sundteod on tegevused või vaimsed rituaalid, mida inimene teeb ärevuse vähendamiseks või sundmõttega seotud hirmu maandamiseks.

Levinumad sundteod on:

• sage kätepesu või puhastamine;
• uste, akende või seadmete korduv kontrollimine;
• loendamine või sõnade kordamine mõttes;
• tegevuste kordamine kindel arv kordi;
• esemete paigutamine kindlas järjekorras või sümmeetriliselt.

Need tegevused võivad pakkuda ajutist leevendust, kuid ei kõrvalda ärevust pikemaks ajaks. Sageli tekib vajadus rituaali uuesti korrata.

Kuidas eristada OKH-d tavapärastest harjumustest?

Paljud inimesed kontrollivad aeg-ajalt näiteks, kas uks on lukus, või eelistavad korda enda ümber. OKH puhul muutuvad mõtted ja käitumised aga nii sagedaseks ja koormavaks, et võtavad palju aega ning hakkavad segama igapäevast elu.

Oluliseks tunnuseks on see, et inimene ei tee sundtegusid meeldivuse pärast, vaid ärevuse vähendamiseks või hirmutavate mõtete neutraliseerimiseks.

Miks OKH tekib?

Obsessiiv-kompulsiivse häire tekkepõhjused ei ole täielikult teada. Arvatakse, et häire kujunemisel mängivad rolli mitmed bioloogilised, psühholoogilised ja keskkonnategurid.

Suuremat riski võivad seostuda:

• pärilik eelsoodumus;
• aju teatud piirkondade ja meeleolu reguleerivate süsteemide eripärad;
• traumaatilised või väga stressirohked elusündmused;
• tugev vastutustunne, ebakindluse talumise raskused või perfektsionistlikud hoiakud;
• kalduvus tõlgendada mõtteid või võimalikke ohte ülemäära tähtsatena.

Oluline on meeles pidada, et obsessiiv-kompulsiivne häire ei ole iseloomu nõrkus ega tahtejõu puudumine. Tegemist on vaimse tervise häirega, mille puhul on võimalik saada tõhusat abi ja ravi.

Obsessiiv-kompulsiivse häire (OKH) ravi

Obsessiiv-kompulsiivne häire on ravitav ning varajane abi otsimine võib oluliselt vähendada sümptomite mõju igapäevaelule. Ravi aitab vähendada sundmõtteid ja -tegusid ning parandada toimetulekut tööl, koolis, suhetes ja muudes eluvaldkondades.

Psühhoteraapia

Psühhoteraapia on üks tõhusamaid OKH raviviise. Kõige sagedamini kasutatakse kognitiiv-käitumisteraapiat (KKT), mille osana rakendatakse sageli eksponeerimis- ja reageerimise ennetamise meetodit. Selle käigus õpitakse järk-järgult taluma sundmõtetega seotud ärevust ilma sundtegusid sooritamata.

Mõnel juhul võidakse kasutada ka teisi teraapiavorme, näiteks aktsepteerimis- ja pühendumisteraapiat (ACT) või metakognitiivset teraapiat. Kasu võivad tuua ka psühhoharimine, tugigrupid ning lähedaste kaasamine raviprotsessi.

Ravimid

Mõõduka või raske OKH korral võib ravi sisaldada ka ravimeid. Kõige sagedamini kasutatakse antidepressante, eelkõige selektiivseid serotoniini tagasihaarde inhibiitoreid (SSRI-d). Kui neist ei piisa või need ei sobi, võib arst kaaluda teisi ravivõimalusi.

Sobiva ravi valik sõltub sümptomite raskusest, inimese vajadustest ja ravivastusest.

Oluline on meeles pidada, et sundmõtete olemasolu ei tähenda, et inimene sooviks nende järgi tegutseda. OKH on levinud vaimse tervise häire ning sobiva ravi ja toe abil on võimalik sümptomeid märkimisväärselt vähendada ja elukvaliteeti parandada.

Söömishäired on vaimse tervise häired, mille puhul muutuvad söömine, kehakaal või kehakuvand inimese mõtetes ja igapäevaelus ebaproportsionaalselt oluliseks. Need ei ole lihtsalt „dieedipidamine“, „pirtsutamine“ või tahtejõu küsimus, vaid tõsised haigusseisundid, mis võivad mõjutada nii vaimset kui ka füüsilist tervist. Ravita võivad söömishäired põhjustada tõsiseid terviseprobleeme ning sageli kaasnevad nendega ka ärevus, depressioon või madal enesehinnang.

Söömishäire võib kujuneda järk-järgult ning jääda pikaks ajaks märkamata nii inimesel endal kui ka tema lähedastel. Sageli kaasnevad sellega häbi- ja süütunne, mistõttu abi otsimisega viivitatakse.

Söömishäired võivad esineda igas vanuses, igast soost ja erineva kehakaaluga inimestel. Kuigi neid seostatakse sageli noorte naistega, kogevad söömishäireid ka mehed, lapsed ja täiskasvanud ning poistel ja meestel võivad sümptomid jääda sagedamini märkamata.

Levinumad söömishäired

Anoreksia

Anoreksiat iseloomustab toidu tarbimise märkimisväärne piiramine, tugev hirm kaalus juurde võtta ning moonutatud arusaam oma kehast või kehakaalust. Selle tagajärjel võib tekkida ohtlikult madal kehakaal ning tõsised terviseprobleemid.

Buliimia

Buliimia korral esinevad korduvad ülesöömise episoodid, millele järgnevad erinevad kompenseerivad tegevused, näiteks oksendamine, paastumine, liigne treenimine või lahtistite kasutamine. Kehakaal ja välimus mõjutavad sageli inimese enesehinnangut väga tugevalt.

Liigsöömishäire

Liigsöömishäire puhul esinevad korduvad söömissööstud, millega kaasneb tunne, et söömist on raske kontrollida. Erinevalt buliimiast ei järgne neile tavaliselt kompenseerivaid tegevusi. Söömissööstudega kaasnevad sageli süütunne, häbitunne või kurbus.

Kuidas söömishäiret ära tunda?

Söömishäire võib areneda märkamatult ning inimene ei pruugi ise mõista, et tema suhe toidu või oma kehaga on muutunud probleemseks. Sageli kaasnevad häbi- ja süütunne, mistõttu püütakse raskusi teiste eest varjata.

Tähelepanu võiks pöörata järgmistele muutustele:

Söömise ja kehaga seotud muutused

• toidukoguste äärmuslik piiramine või tervete toidugruppide vältimine;
• pidev keskendumine kaloritele, kehakaalule või välimusele;
• söömissööstud või kontrolli kaotuse tunne söömise ajal;
• söömisolukordade vältimine või salatsemine söömise ümber;
• sagedane kaalumine või keha kontrollimine.

Käitumuslikud ja emotsionaalsed märgid

• enese väärtuse sidumine kehakaalu või välimusega;
• tugev süü- või häbitunne pärast söömist;
• perfektsionism ja pidev enese võrdlemine teistega;
• ärrituvus, meeleolumuutused või sotsiaalne eemaldumine;
• suurenenud ärevus või depressiivsed sümptomid.

Füüsilised märgid

• kiire kaalulangus või -tõus;
• pidev külmatunne;
• väsimus ja energiapuudus;
• pearinglus või keskendumisraskused;
• juuste hõrenemine või muud alatoitumuse tunnused.

Miks söömishäired tekivad?

Söömishäiretel ei ole tavaliselt ühte kindlat põhjust. Nende kujunemisel mängivad rolli mitmed tegurid.

Suuremat riski võivad seostuda:

• pärilik eelsoodumus;
• madal enesehinnang;
• perfektsionism;
• ärevus, depressioon või traumaatilised kogemused;
• ühiskondlik surve vastata teatud kehailu ideaalidele;
• kriitilised kommentaarid kehakaalu või välimuse kohta.

Oluline on meeles pidada, et söömishäire ei ole valik ega iseloomu nõrkus. Mida varem häiret märgata ja abi otsida, seda paremad on taastumise võimalused. Söömishäirest paranemine on võimalik ning see tähendab enamat kui kehakaalu muutust – taastuda saab ka keerulisest suhtest iseenda, oma keha ja söömisega.

Söömishäirete ravi

Söömishäiretest paranemine on võimalik ning mida varem abi otsida, seda paremad on taastumise võimalused. Abi tasub otsida siis, kui söömine, kehakaal või välimus tekitavad igapäevast ärevust, esinevad korduvad söömissööstud või kompenseeriv käitumine või kui toidu, kehakaalu või keha üle mõtlemine hakkab piirama igapäevaelu. Abi otsimisel võib alustada perearstist, kes aitab olukorda hinnata ja vajadusel edasi suunata. Söömishäirete diagnoosimise ja raviga tegelevad psühholoogid, psühhiaatrid ning teised vaimse tervise spetsialistid.

Psühhoteraapia

Psühhoteraapia on söömishäirete ravi oluline osa. Sageli kasutatakse kognitiiv-käitumisteraapiat (KKT), mis aitab mõista ja muuta söömishäiret alalhoidvaid mõtte- ja käitumismustreid. Noorukite puhul võib olulist rolli mängida ka pereteraapia. Mõnel juhul kasutatakse teisi teraapiavorme, mis aitavad paremini toime tulla keeruliste emotsioonide ja stressiga.

Toitumisalane ja meditsiiniline tugi

Ravi osaks võib olla ka toitumisnõustamine, mis aitab kujundada regulaarseid söömisharjumusi ning taastada tasakaalustatud suhet toiduga. Vajadusel kasutatakse ka ravimeid, eriti kui söömishäirega kaasnevad ärevus, depressioon või muud vaimse tervise raskused.

Mõnel juhul, näiteks raske alatoitumuse või muude terviseriskide korral, võib olla vajalik haiglaravi, et tagada inimese ohutus ja tervise taastumine.

Muud toetavad abivõimalused

Taastumist võivad toetada ka:

• lähedaste toetus ja mõistmine;
• tugigrupid;
• regulaarne uni ja päevarežiim;
• stressi vähendamine;
• tasakaalustatud liikumine ja enese eest hoolitsemine.

Oluline on meeles pidada, et söömishäire ei ole valik ega tahtejõu puudumine. Tegemist on ravitava vaimse tervise häirega ning abi otsimine on oluline samm paranemise suunas.

Sõltuvushäire on seisund, mille korral inimene ei suuda enam täielikult kontrollida mõne aine tarvitamist või teatud käitumist, kuigi see põhjustab kahju tema tervisele, suhetele, tööle, õppimisele või muudele eluvaldkondadele.

Sõltuvus võib olla seotud näiteks alkoholi, tubaka- ja nikotiinitoodete, uimastite või ravimite tarvitamisega. Sõltuvushäire võib kujuneda ka teatud käitumiste suhtes, näiteks hasartmängimise korral. RHK-11 käsitluses kuuluvad sõltuvuskäitumiste hulka ka hasartmängu- ja mänguhäire.

Sõltuvus areneb tavaliselt aja jooksul. Esialgu võib aine või tegevus pakkuda naudingut, leevendada stressi või aidata toime tulla ebameeldivate tunnetega. Aja jooksul võib aga tekkida üha tugevam vajadus tarvitada või teatud viisil käituda, isegi siis, kui inimene soovib seda vähendada või lõpetada.

Sõltuvushäired on levinud ning võivad mõjutada inimesi sõltumata vanusest, soost, haridusest või sotsiaalsest taustast.

Kuidas sõltuvushäire võib avalduda?

Sõltuvushäire tunnused võivad inimeseti erineda. Sageli võivad esineda:

• tugev tung tarvitada ainet või tegeleda sõltuvust tekitava käitumisega;
• raskused tarvitamise või käitumise kontrollimisel;
• tarvitamine suuremates kogustes või pikema aja jooksul, kui algselt plaanitud;
• korduvad ebaõnnestunud katsed tarvitamist või käitumist vähendada;
• suur osa ajast kulub aine hankimisele, tarvitamisele või sellest taastumisele;
• töö-, kooli- või koduste kohustuste unarusse jätmine;
• tarvitamise või käitumise muutumine üha olulisemaks kui muud tegevused ja kohustused;
• tarvitamise või käitumise jätkamine vaatamata kahjulikele tagajärgedele;
• vajadus tarvitada järjest rohkem, et saavutada soovitud mõju (tolerantsus);
• võõrutusnähud tarvitamise lõpetamisel või vähendamisel.

Millal võib olla tegemist sõltuvushäirega?

Paljud inimesed tarvitavad aeg-ajalt alkoholi või kasutavad muid aineid ilma sõltuvushäiret välja kujunemata. Samuti võivad inimesed nautida erinevaid tegevusi ilma, et neist kujuneks sõltuvus.

Sõltuvushäirest võib rääkida siis, kui inimene hakkab kaotama kontrolli oma tarvitamise või käitumise üle ning jätkab seda vaatamata negatiivsetele tagajärgedele. Samal ajal muutub aine või tegevus inimese elus üha olulisemaks ning teised huvid, kohustused ja suhted jäävad tagaplaanile.

Võimalikud märgid on näiteks:

• tarvitamise või käitumise piiramine ei õnnestu;
• ilma aineta või tegevuseta on raske toime tulla;
• tarvitamist või käitumist hakatakse teiste eest varjama;
• lähedased väljendavad muret;
• kannatavad suhted, töö, õpingud või tervis;
• suur osa mõtetest ja ajast kulub sõltuvust tekitavale tegevusele.

Miks sõltuvushäire tekib?

Sõltuvushäire kujunemisel mängivad tavaliselt rolli mitmed erinevad tegurid ning enamasti ei ole võimalik välja tuua ühte kindlat põhjust.

Suuremat riski võivad suurendada:

• pärilik eelsoodumus;
• ärevus, depressioon ja muud vaimse tervise raskused;
• traumaatilised kogemused;
• pikaajaline stress;
• keerulised või koormavad elusündmused;
• ainete või sõltuvust tekitavate tegevuste hea kättesaadavus;
• sõprade, perekonna või ümbritseva keskkonna mõju;
• aine või tegevuse mõju aju tasusüsteemile.

Sageli kujuneb sõltuvus bioloogiliste, psühholoogiliste ja sotsiaalsete tegurite koosmõjul.

Millised raskused võivad sõltuvushäirega kaasneda?

Sõltuvushäire võib mõjutada paljusid eluvaldkondi.

Võivad tekkida:

• ärevus ja depressioon;
• uneprobleemid;
• suhted lähedastega võivad halveneda;
• töö- või õpiraskused;
• rahalised probleemid;
• füüsilise tervise probleemid;
• suurem risk õnnetuste ja vigastuste tekkeks;
• sotsiaalne eemaldumine ja üksildus.

Mõnel juhul võib sõltuvushäire muutuda nii tõsiseks, et inimene ei suuda enam igapäevaeluga iseseisvalt toime tulla.

Oluline on meeles pidada, et sõltuvushäire ei tähenda tahtejõu puudumist ega inimese nõrkust. Tegemist on terviseprobleemiga, mille kujunemist mõjutavad mitmed erinevad tegurid. Sobiva toe ja ravi korral on võimalik sõltuvusest taastuda, õppida uusi toimetulekuoskusi ning parandada elukvaliteeti.

Sõltuvushäire ravi

Sõltuvushäire ravi eesmärk on aidata inimesel vähendada või lõpetada sõltuvust tekitava aine tarvitamine või probleemne käitumine, õppida uusi toimetulekuoskusi ning parandada elukvaliteeti. Ravi kujuneb vastavalt inimese vajadustele ning võib hõlmata erinevaid raviviise ja tugiteenuseid.

Abi tasub otsida siis, kui tarvitamine või teatud käitumine hakkab mõjutama inimese tervist, suhteid, töötamist, õppimist või igapäevast toimetulekut.

Psühhoteraapia

Psühhoteraapia on üks olulisemaid sõltuvushäire raviviise.

Sõltuvalt inimese vajadustest võidakse kasutada:

• motiveeriva intervjueerimise ja motivatsiooniteraapia võtteid, mis aitavad tugevdada valmisolekut muutusteks;
• kognitiiv-käitumisteraapiat (KKT), mis aitab märgata ja muuta sõltuvust alal hoidvaid mõtte- ja käitumismustreid;
• pereteraapiat ja lähedaste kaasamist raviprotsessi;
• grupiteraapiat ja teisi toetavaid nõustamisteenuseid.

Psühhoteraapia eesmärk on aidata inimesel leida uusi viise stressi, raskete tunnete ja igapäevaelu väljakutsetega toimetulekuks ilma sõltuvust tekitava aine või käitumiseta.

Ravimid

Mõne sõltuvushäire korral võib ravimitest olla oluline abi. Ravimeid kasutatakse näiteks võõrutusnähtude leevendamiseks, tarvitamise vähendamise toetamiseks või kaasuvate vaimse tervise probleemide raviks.

Sobiva ravi valik sõltub sõltuvuse tüübist, sümptomitest ja inimese vajadustest ning selle otsustab tervishoiutöötaja koostöös patsiendiga.

Abi otsimine

Esimese sammuna võib pöörduda perearsti, vaimse tervise õe, psühholoogi või psühhiaatri poole. Vajadusel aitavad spetsialistid hinnata olukorda ning leida sobiva ravi või tugiteenuse.

Oluline on meeles pidada, et sõltuvushäire ei ole iseloomu nõrkus ega tahtejõu puudumine. Tegemist on terviseprobleemiga, mille korral on abi võimalik saada. Taastumine võib olla pikk protsess ning selle käigus võib ette tulla tagasilangusi, kuid sobiva toe ja ravi korral on võimalik saavutada püsivaid muutusi ja parandada elukvaliteeti.

Uni on oluline nii vaimse kui ka füüsilise tervise jaoks. Aeg-ajalt kogeb peaaegu iga inimene uneprobleeme, näiteks raskusi uinumisel, öiseid ärkamisi või rahutut und. Sageli on need seotud stressi, elumuutuste, haiguse või muude ajutiste teguritega ning mööduvad aja jooksul iseenesest.

Kui uneprobleemid muutuvad sagedaseks, püsivad pikema aja jooksul või hakkavad mõjutama enesetunnet ja igapäevast toimetulekut, võib tegemist olla unehäirega. Rahvusvahelise haiguste klassifikatsioonis (RHK-11) kuuluvad unehäired une-ärkveloleku häirete hulka.

Mis on uneprobleem?

Uneprobleem tähendab raskust magamisega, mis mõjutab une kvaliteeti, kestust või seda, kui puhanuna inimene end pärast und tunneb. Uneprobleemid võivad olla ajutised ning tekkida näiteks stressi, muretsemise, muutunud päevakava või tervisemurede tõttu.

Paljud inimesed kogevad elu jooksul perioode, mil uni on häiritud. See ei tähenda tingimata unehäiret. Sageli taastub uni pärast pingelise perioodi möödumist või olukorraga kohanemist.

Kuidas uneprobleemid võivad avalduda?

Uneprobleemid võivad avalduda mitmel viisil, näiteks:

• raskused uinumisel;
• sagedased ärkamised öö jooksul;
• liiga varajane ärkamine;
• rahutu või katkendlik uni;
• tunne, et uni ei olnud taastav;
• päevane väsimus või unisus;
• keskendumis- ja mäluraskused;
• ärrituvus või meeleolu muutused.

Mõnikord võib uni muutuda ka muretsemise allikaks. Mida rohkem inimene püüab magama jäämist kontrollida või unetuse pärast muretseb, seda keerulisemaks võib uni muutuda.

Mis on unehäire?

Unehäire puhul ei ole tegemist enam üksikute halbade ööde või ajutiste uneraskustega. Uneprobleemid on püsivad või korduvad ning mõjutavad inimese igapäevast toimetulekut, tervist või heaolu. RHK-11 järgi on oluline, et probleem esineb vaatamata sellele, et inimesel on olemas võimalus ja sobivad tingimused magamiseks.

Unetushäired

Unetus on üks levinumaid unehäireid. Selle korral on raskusi uinumisega, une säilitamisega või tuntakse end pärast und jätkuvalt väsinuna. Sageli kaasnevad sellega päevane väsimus, ärrituvus, keskendumisraskused ja mure une pärast.

Uneaegsed hingamishäired

Sellesse rühma kuulub näiteks uneapnoe, mille puhul esinevad une ajal korduvad hingamispausid. Selle tagajärjel võib uni olla katkendlik ning inimene võib tunda päeval tugevat väsimust.

Liigunisuse häired

Neid häireid iseloomustab liigne päevane unisus ka siis, kui inimene on öösel piisavalt maganud.

Ööpäevarütmi une-ärkveloleku häired

Need tekivad siis, kui inimese sisemine unerütm ei sobitu tema igapäevaste kohustuste või päevakavaga. Selliseid raskusi võib ette tulla näiteks vahetustega töötajatel või sagedasti ajavööndeid ületavatel inimestel.

Parasomniad

Parasomniad on une ajal esinevad ebatavalised käitumised või kogemused. Nende hulka kuuluvad näiteks unes kõndimine, unes rääkimine ja öised hirmuhood.

Uneaegsed liikumishäired

Sellesse rühma kuuluvad näiteks rahutute jalgade sündroom ja muud häired, mille puhul liigutamisvajadus või tahtmatud liigutused häirivad und.

Millal võib uneprobleemist kujuneda unehäire?

Unehäirest võib rääkida siis, kui uneprobleemid ei ole enam ajutised, vaid püsivad või korduvad regulaarselt ning hakkavad mõjutama igapäevaelu.

Oluline on meeles pidada, et unehäired ei ole lihtsalt ebamugavus. Pikaajalised uneprobleemid võivad mõjutada nii vaimset kui ka füüsilist tervist. Sobiva toe ja ravi korral on võimalik und parandada ning taastada parem enesetunne ja igapäevane toimetulek.

Uneprobleemide ja -häirete ravi

Uneprobleemid on sageli ravitavad ning abi tasub otsida siis, kui need püsivad pikemat aega, korduvad sageli või hakkavad mõjutama igapäevast toimetulekut, töövõimet, õppimist või enesetunnet.

Ravi sõltub uneprobleemi või unehäire põhjusest. Mõnikord piisab muutustest harjumustes ja päevakavas, teistel juhtudel võib vaja minna spetsialisti abi.

Psühhoteraapia

Psühhoteraapia on eriti oluline kroonilise unetuse ravis. Kõige sagedamini kasutatakse kognitiiv-käitumisteraapiat (KKT), mis aitab muuta uneprobleeme alalhoidvaid mõtte- ja käitumismustreid ning kujundada tervislikumaid uneharjumusi. KKT-d peetakse kroonilise unetuse esmavaliku raviks.

Ravimid

Mõnel juhul võib ravisse kuuluda ka ravimite kasutamine. Ravimeid kasutatakse tavaliselt lühiajaliselt või siis, kui muud ravimeetodid ei ole olnud piisavalt tõhusad. Sobiva raviviisi valik sõltub uneprobleemi põhjusest, sümptomitest ja inimese individuaalsetest vajadustest.

Oluline on meeles pidada, et pikaajaliste uneprobleemidega ei pea üksi toime tulema. Sobiva toe ja ravi korral on võimalik und parandada ning taastada parem enesetunne ja igapäevane toimetulek.

Posttraumaatiline stressihäire (PTSH) võib kujuneda pärast traumaatilise sündmuse kogemist või pealtnägemist. Traumaatiline sündmus võib olla näiteks raske õnnetus, vägivald, sõda, seksuaalne väärkohtlemine, loodusõnnetus või muu olukord, mis ohustab inimese elu, turvalisust või terviklikkust.

Oluline on teada, et traumaatilise sündmuse kogemine ei tähenda automaatselt, et inimesel kujuneb välja PTSH. Vahetult pärast traumat on hirm, ärevus, kurbus, segadus või unehäired tavapärased reaktsioonid. Enamasti need sümptomid aja jooksul leevenevad. PTSH puhul sümptomid püsivad, süvenevad või hakkavad oluliselt mõjutama igapäevast elu ja toimetulekut.

PTSH võib avalduda vahetult pärast traumat, kuid sümptomid võivad ilmneda ka kuid või isegi aastaid hiljem. Häiret esineb sagedamini inimestel, kes on kogenud korduvat või eriti rasket traumat, kuid see võib kujuneda igaühel.

Posttraumaatilise stressihäire sümptomid

PTSH sümptomid jagunevad tavaliselt nelja peamisse rühma.

Trauma uuesti kogemine

Inimene võib:

• kogeda pealetükkivaid mälestusi traumast;
• näha traumat puudutavaid õudusunenägusid;
• tunda või kogeda, nagu trauma toimuks uuesti (flashback);
• kogeda tugevat ärevust või distressi traumaga seotud meeldetuletajate puhul.

Vältimine

Inimene võib:

• vältida inimesi, kohti või olukordi, mis traumat meenutavad;
• püüda vältida traumast mõtlemist või rääkimist;
• eemalduda tegevustest, mis varem rõõmu pakkusid.

Muutused meeleolus ja mõtlemises

Võivad esineda:

• püsiv süü- või häbitunne;
• negatiivsed mõtted iseenda, teiste või maailma kohta;
• lootusetuse tunne;
• raskused positiivsete emotsioonide kogemisel;
• võõrandumise või eraldatuse tunne.

Suurenenud erksus ja pingeseisund

PTSH-ga võivad kaasneda:

• pidev valvelolek või ülierksus;
• ehmumine kergesti;
• ärrituvus või vihapursked;
• keskendumisraskused;
• unehäired;
• rahutus ja pidev pingetunne.

Miks PTSH tekib?

Kõigil traumaatilise sündmuse kogenud inimestel ei kujune välja posttraumaatilist stressihäiret. Häire tekkimist võivad mõjutada mitmed tegurid.

Suuremat riski võivad seostuda:

• traumaatilise sündmuse raskus, kestus või korduvus;
• varasemad traumaatilised kogemused;
• varasemad vaimse tervise raskused;
• vähene sotsiaalne toetus pärast traumat;
• individuaalsed erinevused stressiga toimetulekus;
• pärilikud ja neurobioloogilised tegurid.

Oluline on meeles pidada, et posttraumaatiline stressihäire ei ole märk nõrkusest ega tahtejõu puudumisest. Tegemist on traumale järgnevate vaimse tervise raskustega, mille puhul on võimalik saada tõhusat abi ja ravi.

Posttraumaatilise stressihäire ravi

Posttraumaatilisest stressihäirest on võimalik taastuda ning tõhus abi on olemas. Abi tasub otsida siis, kui traumaga seotud sümptomid püsivad, süvenevad või hakkavad mõjutama igapäevast toimetulekut, suhteid, und või töö- ja õpivõimet. Abi otsimisel võib alustada perearstist, kes aitab hinnata olukorda ja vajadusel edasi suunata.

Oluline on võimalusel säilitada tavapärane päevakava ja igapäevased tegevused. Turvaline rutiin, lähedaste tugi ja järkjärguline naasmine tavapärase elu juurde võivad toetada taastumist ja aidata taastada turvatunnet.

Psühhoteraapia

Psühhoteraapia on posttraumaatilise stressihäire esmavaliku ravi. Sageli kasutatakse traumakeskseid teraapiavorme, mis aitavad traumaatilist kogemust turvaliselt läbi töötada, vähendada traumaga seotud distressi ning õppida tõhusamaid toimetulekuviise.

Levinumad ravimeetodid on traumakeskne kognitiiv-käitumisteraapia (KKT), EMDR ehk silmaliigutuste abil desensitiseerimine ja taasprotsessimine ning erinevad eksponeerimisel põhinevad teraapiad.

Ravimid

Mõnel juhul võib ravi sisaldada ka ravimeid. Kõige sagedamini kasutatakse antidepressante, eriti SSRI-rühma ravimeid. Ravimid võivad aidata leevendada ärevust, meeleolulangust, unehäireid ja teisi PTSH sümptomeid. Sobiva raviviisi valik sõltub inimese sümptomitest ja vajadustest.

Oluline on meeles pidada, et posttraumaatiline stressihäire ei ole märk nõrkusest ega tahtejõu puudumisest. Tegemist on ravitava vaimse tervise häirega ning sobiva toe ja ravi korral on võimalik sümptomeid oluliselt vähendada ja elukvaliteeti parandada.

Somaatiliste sümptomite häire korral kogeb inimene kehalisi sümptomeid, mis põhjustavad märkimisväärset kannatust või mõjutavad oluliselt tema igapäevast elu. Tegemist võivad olla näiteks valu, väsimus, pearinglus, seedeprobleemid või muud kehalised vaevused.

Oluliseks tunnuseks ei ole ainult sümptomite olemasolu, vaid ka see, et inimene keskendub neile väga palju, muretseb nende pärast või kulutab märkimisväärselt aega ja energiat nende põhjuste otsimisele. Sümptomid on inimese jaoks reaalsed ega tähenda, et ta neid ette kujutaks või teeskleks.

Kuidas somaatiliste sümptomite häire võib avalduda?

Somaatiliste sümptomite häire võib avalduda erineval viisil.

Kehaliste sümptomitena võivad esineda näiteks:

• püsiv või korduv valu;
• tugev väsimus;
• seedeprobleemid;
• pearinglus;
• südamepekslemine;
• tuimus või muud ebameeldivad kehalised aistingud.

Lisaks kehalistele sümptomitele võivad esineda:

• pidev muretsemine tervise pärast;
• raskused sümptomitest mitte mõelda;
• sage sümptomite jälgimine ja kontrollimine;
• korduvad terviseteemalised otsingud või uuringute soovimine;
• sagedased arstivisiidid ja vajadus saada kinnitust, et tõsist haigust ei ole;
• raskused rahuneda isegi siis, kui uuringud ei ole näidanud tõsist haigust.

Millal võib olla tegemist somaatiliste sümptomite häirega?

Paljud inimesed kogevad aeg-ajalt kehalisi sümptomeid või muretsevad oma tervise pärast. Somaatiliste sümptomite häirest võib rääkida siis, kui sümptomid püsivad pikemat aega ning nendega seotud mure, tähelepanu ja tervisekäitumine hakkavad oluliselt mõjutama inimese igapäevaelu, suhteid, tööd või õppimist.

Oluline on mõista, et diagnoos ei sõltu ainult sellest, kas sümptomitele leitakse meditsiiniline põhjus või mitte. Häire võib esineda ka inimesel, kellel on mõni kehaline haigus. Tähtis on see, kui palju sümptomid ja nendega seotud mure mõjutavad inimese toimetulekut.

Miks somaatiliste sümptomite häire tekib?

Somaatiliste sümptomite häire kujunemisel mängivad tavaliselt rolli mitmed erinevad tegurid ning enamasti ei ole võimalik välja tuua ühte kindlat põhjust.

Suuremat mõju võivad avaldada:

• pärilik eelsoodumus;
• suur tundlikkus kehaliste aistingute suhtes;
• ärevus või depressioon;
• pikaajaline stress;
• traumaatilised kogemused;
• keerulised või koormavad elusündmused;
• tervise ja sümptomite tõlgendamisega seotud mõtte- ja käitumismustrid.

Sageli on tegemist bioloogiliste, psühholoogiliste ja sotsiaalsete tegurite koosmõjuga.

Millised raskused võivad somaatiliste sümptomite häirega kaasneda?

Somaatiliste sümptomite häire esineb sageli koos teiste vaimse tervise raskustega, näiteks:

• ärevushäiretega;
• depressiooniga;
• uneprobleemidega;
• stressiga seotud raskustega.

Oluline on meeles pidada, et kehalised sümptomid on inimese jaoks reaalsed ning võivad põhjustada märkimisväärset kannatust. Sobiva toe ja ravi korral on võimalik vähendada sümptomite mõju igapäevaelule ning parandada elukvaliteeti.

Somaatiliste sümptomite häire ravi

Somaatiliste sümptomite häire on ravitav ning sobiva toe korral on võimalik vähendada sümptomitega seotud kannatust ja parandada igapäevast toimetulekut. Ravi eesmärk ei ole inimese sümptomite kogemust kahtluse alla seada, vaid aidata paremini mõista sümptomite mõju ning vähendada nende häirivat mõju igapäevaelule.

Ravi kujuneb vastavalt inimese vajadustele ning hõlmab sageli erinevate spetsialistide koostööd. Oluline eesmärk on vähendada sümptomitega seotud stressi, parandada elukvaliteeti ja toetada inimese igapäevast toimetulekut.

Psühhoteraapia

Psühhoteraapia on somaatiliste sümptomite häire peamine ravivõimalus.

Kõige sagedamini kasutatakse kognitiiv-käitumisteraapiat (KKT), mis aitab märgata ja muuta mõtte- ning käitumismustreid, mis võivad sümptomeid ja tervisemuret alal hoida. Samuti võidakse kasutada teisi psühhoteraapia vorme, sealhulgas teadvelolekul põhinevaid ja aktsepteerimisele suunatud lähenemisi.

Psühhoteraapia eesmärk on aidata inimesel vähendada sümptomitega seotud stressi ja muret, parandada toimetulekut ning suurendada osalemist igapäevaelus.

Ravimid

Ravimid ei ole tavaliselt somaatiliste sümptomite häire esmavaliku ravi. Ravimitest võib siiski olla abi siis, kui häirega kaasnevad näiteks:

• ärevus;
• depressioon;
• uneprobleemid;
• tugev emotsionaalne koormus.

Sellistel juhtudel võidakse kasutada antidepressante või muid kaasuvaid sümptomeid leevendavaid ravimeid. Sobiva ravi valik sõltub inimese sümptomitest ja vajadustest ning selle otsustab tervishoiutöötaja koostöös patsiendiga.

Oluline osa ravist on järjepidev koostöö raviarstiga, mis aitab paremini mõista sümptomite olemust, vähendada nendega seotud ebakindlust ning toetada pikaajalist toimetulekut.

Oluline on meeles pidada, et kehalised sümptomid on inimese jaoks reaalsed ning võivad põhjustada märkimisväärset kannatust. Sobiva toe ja ravi abil on võimalik vähendada sümptomite mõju igapäevaelule, parandada toimetulekut ning taastada elukvaliteeti.

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) on neuroarenguline häire, mis mõjutab tähelepanu, enesekontrolli ja organiseerimisoskusi. Kuigi ATH-d seostatakse sageli lastega, esineb seda ka noorukitel ja täiskasvanutel. Paljudel inimestel püsivad sümptomid täiskasvanueas, kuigi need võivad aja jooksul muutuda.

ATH-ga inimestel võivad olla raskused tähelepanu hoidmise, tegevuste planeerimise, impulsside kontrollimise või rahulikult paigal püsimisega. Need raskused võivad mõjutada õppimist, töötamist, suhteid ja igapäevast toimetulekut.

ATH ei tähenda laiskust, hoolimatust ega tahtejõu puudumist. Tegemist on neuroarengulise eripäraga, mille sümptomid võivad avalduda väga erinevalt. Mõnel inimesel on rohkem tähelepanuga seotud raskusi, teisel impulsiivsuse või rahutusega seotud sümptomeid.

ATH-d esineb hinnanguliselt umbes 2,5-5% täiskasvanutest ning sageli kaasnevad sellega ka muud vaimse tervise raskused, näiteks ärevus, depressioon või uneprobleemid.

Kuidas ATH võib avalduda?

ATH sümptomid jagatakse tavaliselt tähelepanematuse ning hüperaktiivsuse-impulsiivsuse tunnusteks. Kõigil inimestel ei esine mõlemat sümptomite rühma võrdselt.

Tähelepanuga seotud raskused

ATH korral võivad esineda:

• raskused tähelepanu hoidmisel;
• hajameelsus ja tähelepanu kerge kõrvalekandumine;
• probleemid ülesannete alustamise või lõpetamisega;
• raskused tegevuste planeerimisel ja organiseerimisel;
• oluliste asjade kaotamine või unustamine;
• kohtumiste, kohustuste või tähtaegade unustamine;
• raskused pikemat keskendumist nõudvate tegevustega.

Hüperaktiivsus ja impulsiivsus

Need võivad avalduda näiteks:

• rahutustundena või vajadusena olla pidevalt tegevuses;
• raskustena pikalt paigal istuda;
• liigse rääkimisena;
• teiste katkestamisena;
• kannatamatusena või raskustena oma järjekorda oodata;
• impulsiivsete otsustena;
• tegutsemisena enne, kui võimalikud tagajärjed on läbi mõeldud.

Täiskasvanutel võib hüperaktiivsus väljenduda teisiti kui lastel. Näiteks võib pideva liikumise asemel esineda sisemist rahutust, raskusi lõõgastumisega või tunnet, et mõtted liiguvad pidevalt suure kiirusega.

Millal võib olla tegemist ATH-ga?

Peaaegu kõigil esineb aeg-ajalt hajameelsust, rahutust või impulsiivset käitumist. ATH puhul on need raskused püsivad, esinevad erinevates olukordades ning mõjutavad märkimisväärselt inimese igapäevast toimetulekut.

ATH sümptomid saavad alguse lapsepõlves, kuigi mõnel inimesel jõutakse diagnoosini alles täiskasvanueas. Sageli muutuvad sümptomid vanusega ning täiskasvanueas võivad rohkem esile tulla organiseerimisraskused, ajaplaneerimise probleemid, hajameelsus ja sisemine rahutus.

Miks ATH tekib?

ATH kujunemisel mängivad rolli mitmed erinevad tegurid ning enamasti ei ole võimalik välja tuua ühte kindlat põhjust.

Suuremat riski võivad seostuda:

• pärilik eelsoodumus;
• aju arengulised ja neurobioloogilised eripärad;
• rasedusaegsed ja sünniga seotud riskitegurid;
• kokkupuude teatud kahjulike keskkonnamõjudega varases arengus;
• erinevate geneetiliste ja keskkonnategurite koosmõju.

Oluline on meeles pidada, et ATH ei ole inimese süü ega kasvatuse tulemus. Tegemist on neuroarengulise häirega, mis võib mõjutada õppimist, töötamist, suhteid ja igapäevast toimetulekut. Sobiva toe ja ravi korral on võimalik õppida oma tugevusi paremini kasutama ning raskustega tõhusamalt toime tulema.

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire ravi

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) on ravitav ning sobiva toe korral on võimalik oluliselt parandada igapäevast toimetulekut, õppimist, töötamist ja suhteid. Abi tasub otsida siis, kui tähelepanu, organiseerimise, impulsiivsuse või rahutusega seotud raskused hakkavad häirima igapäevaelu või põhjustavad püsivaid probleeme erinevates eluvaldkondades.

Ravi kujuneb vastavalt inimese vajadustele ning võib hõlmata psühhoteraapiat, ravimeid ja erinevaid toetavaid sekkumisi. Lastel ja noorukitel on sageli oluline kaasata ka perekond ja koolikeskkond.

Psühhoteraapia

Psühholoogiline abi aitab ATH-ga inimestel paremini mõista oma sümptomite mõju ning õppida praktilisi oskusi igapäevaeluga toimetulekuks.

Sageli kasutatakse:

• psühhoharimist, mis aitab mõista ATH olemust ja ravivõimalusi;
• kognitiiv-käitumisteraapiat (KKT), mis toetab tähelepanu-, organiseerimis- ja planeerimisoskuste arendamist;
• vanemate nõustamist ja pereteraapiat laste ning noorukite puhul;
• tugigruppe, mis pakuvad teadmisi, kogemuslugusid ja vastastikust toetust.

Ravimid

Ravimid on ATH ravi oluline osa ning võivad aidata parandada tähelepanu, keskendumisvõimet, impulsside kontrolli ja igapäevast toimetulekut. Sobiva ravimi valik sõltub inimese sümptomitest, vanusest ja vajadustest.

Kõige sagedamini kasutatakse:

• stimuleerivaid ravimeid;
• mittestimuleerivaid ravimeid;
• mõnel juhul ravimeid, mis aitavad leevendada kaasnevaid vaimse tervise raskusi, näiteks ärevust või depressiooni.

Ravi efektiivsuse ja võimalike kõrvaltoimete hindamiseks on oluline regulaarne koostöö raviarstiga.

Oluline on meeles pidada, et ATH ei ole laiskuse, tahtejõu puudumise ega halva kasvatuse tulemus. Tegemist on neuroarengulise häirega ning sobiva toe ja ravi korral on võimalik õppida oma tugevusi paremini kasutama, raskustega toime tulema ning parandada elukvaliteeti.

Autismispektrihäire on neuroarenguline eripära, mis mõjutab seda, kuidas inimene maailma tajub, teistega suhtleb ning erinevaid olukordi ja aistinguid kogeb. Autism ei ole haigus ega midagi, mis tekib kasvatuse, vaktsiinide või muude lapsepõlvekogemuste tõttu. Tegemist on kaasasündinud neuroloogilise eripäraga.

Autismiga inimesed võivad kogeda maailma teistmoodi kui neurotüüpilised inimesed ning neil võivad olla nii erilised tugevused kui ka valdkonnad, kus nad vajavad rohkem tuge. Autism on spekter, mis tähendab, et autism avaldub inimestel väga erinevalt. Mõni inimene vajab igapäevaelus väga vähe tuge, teine võib vajada märkimisväärset abi suhtlemisel, õppimisel või iseseisvas toimetulekus.

Autismispektrihäire esineb hinnanguliselt umbes ühel inimesel sajast. Paljud inimesed saavad diagnoosi lapsepõlves, kuid osa jõuab hindamisele alles täiskasvanueas.

Autismispektrihäire avaldumine

Autism võib avalduda väga erineval viisil ning kõigil inimestel ei esine samu tunnuseid.

Sotsiaalne suhtlemine ja kommunikatsioon

Autismiga inimesel võivad esineda:

• raskused sotsiaalsete vihjete mõistmisel;
• erinev viis kasutada või tõlgendada silmsidet, kehakeelt ja näoilmeid;
• raskused vestluste algatamisel või hoidmisel;
• väljakutsed suhete loomisel ja hoidmisel;
• vajadus selgema ja otsesema suhtluse järele.

See ei tähenda, et autismiga inimene ei sooviks suhelda või suhteid luua. Sageli kogeb ja väljendab ta suhtlemist lihtsalt teistsugusel viisil.

Korduvad käitumismustrid ja rutiinid

Võivad esineda:

• tugev vajadus kindlate rutiinide järele;
• ebamugavus ootamatute muutuste korral;
• korduvad liigutused või tegevused, mida mõnikord nimetatakse ka stimmimiseks;
• kindlad huvid, mille vastu tuntakse väga suurt huvi;
• sügav keskendumine teatud teemadele või tegevustele.

Sensoorne tundlikkus

Autismiga inimesed võivad kogeda erinevaid aistinguid teistmoodi kui neurotüüpilised inimesed. Näiteks võib esineda:

• tundlikkust heli, valguse, lõhnade või puudutuse suhtes;
• vajadust otsida teatud aistinguid;
• raskusi tugevas sensoorses keskkonnas toime tulemisel.

Autismiga võivad kaasneda teised raskused

Autismiga inimestel võib sagedamini esineda ka aktiivsus- ja tähelepanuhäiret (ATH), ärevust, depressiooni, uneprobleeme või muid tervisemuresid. Kõigil autismiga inimestel neid siiski ei esine ning need ei ole autismi vältimatu osa.

Millal võib olla tegemist autismispektrihäirega?

Paljud inimesed võivad olla pigem reserveeritud, eelistada kindlaid harjumusi või omada väga tugevaid huvisid. Autismispektrihäirest räägitakse siis, kui sotsiaalse suhtlemise eripärad ning korduvad või jäigad käitumismustrid on püsivad, avalduvad erinevates olukordades ning mõjutavad inimese igapäevast toimetulekut.

Autismi tunnused on olemas varasest arenguperioodist alates, kuid mõnel inimesel võivad need muutuda märgatavamaks alles hiljem, kui igapäevaelu nõudmised suurenevad. Mõned inimesed õpivad ka oma raskusi varjama või kompenseerima, mistõttu võib diagnoos jääda pikaks ajaks märkamata.

Miks autismispektrihäire tekib?

Autismi täpseid põhjuseid ei tunta. Teadusuuringud näitavad, et autismi kujunemisel mängivad rolli mitmed erinevad tegurid ning enamasti ei ole võimalik välja tuua ühte kindlat põhjust.

Suuremat rolli võivad mängida:

• pärilik eelsoodumus;
• aju arengu eripärad;
• erinevad sünnieelsed ja varase arenguga seotud tegurid;
• geneetiliste ja keskkonnategurite koosmõju.

Ühte kindlat autismi põhjust ei ole leitud ning teadusuuringud ei toeta väiteid, et autism oleks seotud vaktsineerimise, vanemlike kasvatusvõtete või lapse iseloomuga.

Oluline on meeles pidada, et autismispektrihäire ei ole inimese süü ega puudujääk. Tegemist on neuroarengulise eripäraga, mis võib mõjutada inimese igapäevast toimetulekut erineval määral. Sobiva toe ja mõistva keskkonna korral on võimalik toetada inimese tugevusi, suurendada toimetulekut ja parandada elukvaliteeti.

Autismispektrihäire korral pakutav abi

Autismispektrihäire puhul ei ole eesmärk autismi „välja ravida“, vaid toetada inimest tema arengus, suhtlemises, igapäevases toimetulekus ja heaolus. Vajadus toe järele võib olla inimeseti väga erinev ning muutuda elu jooksul.

Varajane märkamine ja toetavate sekkumistega alustamine võib aidata arendada oskusi, suurendada iseseisvust ning parandada elukvaliteeti. Samuti võivad sobivad tugimeetmed aidata vähendada stressi ja toetada toimetulekut nii autismiga inimesel kui ka tema lähedastel.

Psühhoteraapia ja psühholoogiline abi

Psühholoogiline abi aitab arendada suhtlemis-, eneseväljendus- ja toimetulekuoskusi ning toetada emotsionaalset heaolu.

Sõltuvalt inimese vajadustest võidakse kasutada:

• erinevaid käitumuslikke ja arengut toetavaid sekkumisi;
• sotsiaalsete oskuste õpet ja harjutamist;
• kognitiiv-käitumisteraapiat (KKT), eriti ärevuse või depressiooni sümptomite korral;
• nõustamist ja psühhoharidust inimesele ning tema lähedastele.

Ravimid

Autismispektrihäire raviks ei ole olemas ühte kindlat ravimit. Ravimeid võidakse kasutada siis, kui esineb kaasnevaid raskusi või terviseprobleeme, näiteks:

• ärevus;
• depressioon;
• aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH);
• tugev rahutus või impulsiivsus;
• uneprobleemid.

Sobiva ravi valik sõltub inimese sümptomitest ja vajadustest ning selle otsustab tervishoiutöötaja koostöös inimese ja tema lähedastega.

Oluline on meeles pidada, et autismispektrihäire ei ole haigus ega inimese puudujääk. Tegemist on neuroarengulise eripäraga, mis võib kaasa tuua nii tugevusi kui ka väljakutseid. Sobiva toe, mõistva keskkonna ja vajalike kohanduste abil on võimalik parandada toimetulekut, suurendada iseseisvust ja toetada head elukvaliteeti.

Tunnetuslikud raskused on probleemid mälu, tähelepanu, mõtlemise, õppimise või otsustamisega. Need võivad olla ajutised või püsivamad ning mõjutada inimese igapäevast toimetulekut, töötamist, õppimist ja suhteid. Tunnetuslikud raskused ei ole iseseisev haigus, vaid sümptom või sümptomite kogum, mis võib esineda erinevate terviseprobleemide ja elusituatsioonide korral.

Meie tunnetusvõimed aitavad meil meelde jätta olulist teavet, keskenduda, planeerida tegevusi, lahendada probleeme ning mõista ümbritsevat maailma.

Tunnetusvõimete hulka kuuluvad:

• õppimisvõime ja mälu;
• tähelepanu ja keskendumisvõime;
• keeleoskus ja kõne;
• planeerimine, otsustamine ja probleemilahendusoskus;
• impulsside kontroll;
• taju ja ümbritseva keskkonna mõistmine.

Kuidas tunnetuslikud raskused võivad avalduda?

Tunnetuslikud raskused võivad avalduda erineval viisil.

Sagedasemad tunnused on:

• sagenenud unustamine;
• raskused uue teabe meeldejätmisel;
• püsivad keskendumis- ja tähelepanuraskused;
• aeglustunud mõtlemine;
• raskused sõnade leidmisel või enese väljendamisel;
• raskused planeerimisel ja otsustamisel;
• orienteerumisraskused;
• keerukamate ülesannete täitmise raskused.

Kerge hajameelsus ja unustamine võivad esineda kõigil inimestel, eriti stressirohkel või väsitaval perioodil.

Millal võib olla tegemist tõsisema probleemiga?

Abi tasub otsida siis, kui tunnetuslikud raskused:

• püsivad pikema aja jooksul;
• süvenevad;
• mõjutavad töötamist, õppimist või suhteid;
• raskendavad igapäevaste tegevustega toimetulekut;
• hakkavad piirama iseseisvat hakkamasaamist.

Kui puhkus, stressi vähendamine ja piisav uni olukorda ei paranda, tasub pöörduda perearsti poole. Vajadusel saab arst suunata täiendavatele uuringutele või spetsialisti vastuvõtule.

Miks tunnetuslikud raskused tekivad?

Tunnetuslikel raskustel võib olla palju erinevaid põhjuseid ning sageli mõjutavad inimest korraga mitmed tegurid.

Vananemisega seotud muutused

Vananedes töötleb aju infot mõnevõrra aeglasemalt ning uute asjade õppimine võib võtta rohkem aega. Tavapärane vananemine ei tähenda siiski automaatselt haigust ega dementsust.

Vaimse tervise raskused

Mõtlemist, mälu ja keskendumist võivad mõjutada:

• depressioon;
• ärevushäired;
• aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH);
• bipolaarne häire;
• skisofreenia;
• traumajärgne stressihäire (PTSD);
• sõltuvushäired.

Paljudel juhtudel võivad vaimse tervise paranedes paraneda ka tunnetuslikud raskused.

Stress ja unepuudus

Pikaajaline stress, läbipõlemine ja vähene uni võivad oluliselt mõjutada tähelepanu, mälu ja keskendumisvõimet. Need muutused on sageli vähemalt osaliselt pöörduvad.

Kehalised haigused

Tunnetuslikke raskusi võivad põhjustada ka:

• peatraumad;
• neuroloogilised haigused;
• aju verevarustuse häired;
• infektsioonid;
• vitamiinipuudus, eriti B12-vitamiini puudus;
• kilpnäärmehaigused;
• diabeet ja muud kroonilised haigused.

Ravimid ja ained

Mõned ravimid, alkohol ja uimastid võivad põhjustada ajutisi või püsivamaid muutusi tähelepanus, mälus ja mõtlemises.

Millised seisundid võivad tunnetuslike raskustega kaasneda?

Tunnetuslikud raskused võivad esineda erinevate seisundite korral.

Kerge neurokognitiivne häire

Kerge neurokognitiivse häire korral on märgatav muutus mälu- või mõtlemisvõimes, kuid inimene saab enamasti igapäevaeluga iseseisvalt hakkama.

Dementsus

Dementsuse korral on tunnetuslikud raskused väljendunumad ning hakkavad häirima inimese iseseisvat toimetulekut. Lisaks mälule võivad olla mõjutatud tähelepanu, keeleoskus, otsustamine, planeerimine ja teised tunnetusvõimed.

Oluline on meeles pidada, et mälu-, tähelepanu- või keskendumisraskused ei tähenda automaatselt dementsust. Tunnetuslike raskuste taga võivad olla väga erinevad põhjused, millest paljud on ravitavad või leevendatavad. Sobiva hindamise abil on võimalik välja selgitada sümptomite võimalik põhjus ning leida vajalik abi ja tugi.

Kuidas ennast või lähedast toetada?

Tunnetuslike raskuste korral on oluline pöörata tähelepanu oma üldisele tervisele ja igapäevastele harjumustele. Kuigi kõik põhjused ei ole ennetatavad või ise mõjutatavad, võivad tervislik eluviis ja aktiivne elu toetada aju tööd ning aidata säilitada vaimset võimekust.

Kasulikud võivad olla:

• piisav uni ja regulaarne unerütm;
• tasakaalustatud ja mitmekesine toitumine;
• regulaarne kehaline aktiivsus;
• suhtlemine lähedastega ja sotsiaalsete kontaktide hoidmine;
• vaimne aktiivsus, näiteks lugemine, õppimine, lauamängude mängimine või ristsõnade lahendamine;
• meelespidamist toetavate abivahendite kasutamine, näiteks kalendrid, märkmikud ja telefonimeeldetuletused.

Lähedased saavad toetada inimest mõistva suhtumise, kannatlikkuse ja praktilise abiga. Oluline on märgata muutusi ning julgustada vajadusel spetsialisti poole pöörduma.

Abi saamise võimalused

Abi tasub otsida siis, kui mälu-, tähelepanu- või mõtlemisraskused hakkavad mõjutama igapäevast toimetulekut, töötamist, õppimist või suhteid.

Esmalt võib pöörduda perearsti poole, kes hindab olukorda ning suunab vajadusel täiendavatele uuringutele või eriarsti vastuvõtule. Tunnetuslike raskuste põhjuse selgitamiseks võidakse kasutada vestlust, küsimustikke, tunnetusvõime teste ning vajadusel vereanalüüse või muid uuringuid.

Ravi

Ravi sõltub tunnetuslike raskuste põhjusest.

Näiteks võivad abi anda:

• stressi vähendamine, puhkus ja elustiili muutused;
• psühhoteraapia ja vaimse tervise tugi ärevuse või depressiooni korral;
• unehäirete ravi;
• ravimite korrigeerimine, kui sümptomid on seotud kõrvaltoimetega;
• neuroloogiliste või teiste kehaliste haiguste ravi;
• toimetulekut toetavad teenused ja rehabilitatsioon.

Oluline on meeles pidada, et tunnetuslike raskuste põhjused võivad olla väga erinevad. Paljudel juhtudel on võimalik sümptomeid leevendada või nende mõju igapäevaelule vähendada, eriti siis, kui abi otsitakse varakult.

Isiksus hõlmab inimese mõtlemis-, tundmis- ja käitumisviise, mis mõjutavad seda, kuidas inimene ennast, teisi inimesi ja maailma tajub.

Inimestel võivad olla väga erinevad isiksuseomadused ning enamasti ei põhjusta need probleeme. Isiksusehäirest räägitakse siis, kui inimese püsivad mõtlemis-, tundmis- ja käitumismustrid põhjustavad märkimisväärseid raskusi suhetes, töös, igapäevases toimetulekus või heaolus. Need raskused on tavaliselt pikaajalised ning ilmnevad erinevates eluvaldkondades.

Isiksusehäired võivad mõjutada seda, kuidas inimene ennast ja teisi tajub, kuidas ta emotsioone kogeb ja väljendab ning kuidas ta teiste inimestega suhtleb. Mõne inimese puhul avalduvad raskused eelkõige suhetes, teisel emotsioonide juhtimises, impulsside kontrollimises või paindlikus kohanemises erinevate olukordadega.

Isiksusehäired ei tähenda, et inimese iseloomus oleks midagi „valesti“. Pigem kirjeldavad need püsivaid raskusi emotsioonide reguleerimisel, suhete hoidmisel, enese tajumisel või käitumise juhtimisel, mis võivad mõjutada inimese elukvaliteeti ja toimetulekut.

Hinnanguliselt esineb isiksusehäireid umbes kümnendikul täiskasvanutest.

Kuidas isiksusehäired võivad avalduda?

Isiksusehäired võivad avalduda väga erinevalt. Sageli võivad esineda:

• raskused lähedaste ja püsivate suhete loomisel või hoidmisel;
• sagedased konfliktid teiste inimestega;
• raskused emotsioonide juhtimisel;
• impulsiivne või riskantne käitumine;
• jäik või paindumatu mõtteviis;
• ebastabiilne enesehinnang või minapilt;
• raskused töö-, õpi- või igapäevaeluga toimetulekul.

Oluline on meeles pidada, et üksikute isiksuseomaduste olemasolu ei tähenda veel isiksusehäiret. Diagnoosini jõutakse siis, kui raskused on püsivad, laialdased ning põhjustavad märkimisväärset kannatust või toimetulekuprobleeme.

Milliste omadustega võivad isiksusehäired olla seotud?

Isiksusehäired võivad avalduda erinevate isiksuseomaduste kaudu. Ühel inimesel võib olla rohkem kui üks neist omadustest.

Negatiivne emotsionaalsus

Mõnel inimesel esineb kalduvus kogeda sageli tugevaid negatiivseid emotsioone. See võib väljenduda näiteks:

• sagedase muretsemisena;
• ärevusena;
• kurvameelsusena;
• häbi- või süütundena;
• suure emotsionaalse tundlikkusena.

Eemaldumine

Mõned inimesed eelistavad hoida teistest emotsionaalset või sotsiaalset distantsi. See võib avalduda näiteks:

• vähese huvina lähedaste suhete vastu;
• raskustena usaldada teisi inimesi;
• üksiolemise eelistamisena;
• emotsionaalse reserveeritusena;
• raskustena läheduse kogemisel.

Raskused teiste inimeste tunnete ja vajadustega arvestamisel

See võib väljenduda näiteks:

• vähese empaatiavõimena;
• enesekesksusena;
• kalduvusena seada oma vajadused järjepidevalt esikohale;
• raskustena mõista teiste inimeste vaatenurki;
• manipuleeriva käitumisena.

Impulsiivsus

Impulsiivsuse korral võib inimesel olla raske oma käitumist pidurdada või tagajärgedele ette mõelda. See võib avalduda näiteks:

• riskikäitumisena;
• impulsiivsete otsustena;
• raskustena enesekontrolliga;
• vastutustundetu käitumisena;
• tugeva vajadusena tegutseda hetkeemotsioonide ajel.

Jäikus ja perfektsionism

Mõnel inimesel on väga tugev vajadus korra, kontrolli ja kindlate reeglite järele. See võib avalduda näiteks:

• perfektsionismina;
• raskustena kohaneda muutustega;
• liigse vajadusena kõike kontrollida;
• jäiga mõtteviisina;
• väga kõrgete standardite seadmisena endale ja teistele.

Miks isiksusehäired tekivad?

Isiksusehäirete kujunemisel mängivad tavaliselt rolli mitmed tegurid ning enamasti ei ole võimalik välja tuua ühte kindlat põhjust.

Suuremat riski võivad seostuda:

• pärilik eelsoodumus;
• lapsepõlves kogetud trauma või hooletussejätmine;
• ebaturvalised või keerulised lähisuhted;
• pikaajaline stress;
• neurobioloogilised eripärad;
• keerulised sotsiaalsed ja keskkondlikud kogemused.

Oluline on meeles pidada, et isiksusehäire ei tähenda, et inimene oleks „halb“, „raske iseloomuga“ või lootusetu juhtum. Tegemist on püsivate raskustega emotsioonide reguleerimises, suhetes ja igapäevases toimetulekus. Sobiva toe ja ravi korral on võimalik õppida oma raskusi paremini mõistma, arendada uusi toimetulekuoskusi ning parandada elukvaliteeti.

Isiksusehäirete ravi

Isiksusehäirete puhul on võimalik saada tõhusat abi ja toetust. Ravi eesmärk on aidata inimesel paremini mõista oma mõtte-, tunde- ja käitumismustreid, parandada suhteid ning suurendada igapäevast toimetulekut. Abi tasub otsida siis, kui emotsioonide juhtimise, suhete või käitumisega seotud raskused põhjustavad püsivat kannatust või mõjutavad oluliselt igapäevaelu.

Ravi on tavaliselt pikaajalisem ning kujuneb vastavalt inimese vajadustele ja kogetud raskustele. Sageli osalevad raviprotsessis erinevad spetsialistid, näiteks psühholoogid, psühhiaatrid ja teised vaimse tervise spetsialistid.

Psühhoteraapia

Psühhoteraapia on isiksusehäirete peamine ravivõimalus. Teraapia aitab paremini mõista iseennast, oma suhteid teiste inimestega ning õppida uusi toimetulekuviise.

Sõltuvalt inimese vajadustest võidakse kasutada erinevaid teraapiavorme, näiteks:

• kognitiiv-käitumisteraapiat (KKT);
• dialektilist käitumisteraapiat (DKT);
• skeemiteraapiat;
• psühhodünaamilisi teraapiavorme.

Paljudel juhtudel käsitletakse teraapias ka varasemaid keerulisi või traumaatilisi kogemusi, mis võivad mõjutada inimese enesetunnet, suhteid ja toimetulekut.

Ravimid

Isiksusehäirete raviks ei ole olemas ühte kindlat ravimit. Küll aga võidakse ravimeid kasutada siis, kui isiksusehäirega kaasnevad näiteks ärevus, depressioon, tugev emotsionaalne ebastabiilsus või muud vaimse tervise raskused.

Sobiva ravi valik sõltub inimese sümptomitest ja vajadustest ning selle otsustab tervishoiutöötaja koostöös patsiendiga.

Oluline on meeles pidada, et muutused võtavad sageli aega, kuid paranemine on võimalik. Sobiva toe ja ravi abil on võimalik arendada uusi oskusi, parandada suhteid ning suurendada elukvaliteeti.

Bipolaarne häire on meeleoluhäire, mida iseloomustavad märkimisväärsed muutused meeleolus, energiatasemes ja aktiivsuses. Erinevalt tavapärastest meeleolukõikumistest on need muutused tugevamad, kestavad kauem ning võivad mõjutada inimese suhteid, töö- või õpivõimet ja igapäevast toimetulekut.

Bipolaarse häire korral vahelduvad tavaliselt kõrgenenud meeleolu ja aktiivsusega perioodid ehk maania või hüpomaania ning alanenud meeleoluga perioodid ehk depressiivsed episoodid. Nende episoodide vahel võib inimene tunda end pikema aja jooksul tavapäraselt ja stabiilselt.

Bipolaarse häire sümptomid

Bipolaarse häire sümptomid jagunevad kaheks peamiseks rühmaks: maniakaalseteks (või hüpomaanilisteks) ja depressiivseteks sümptomiteks.

Maniakaalne või hüpomaaniline episood

Kõrgenenud meeleolu perioodil võivad esineda:

• tavapärasest oluliselt suurem energia ja aktiivsus;
• eufooriline või ebatavaliselt ärrituv meeleolu;
• vähenenud unevajadus;
• kiirenenud mõtlemine ja kõne;
• tähelepanu hajumine;
• suurenenud enesekindlus või ülevad ideed;
• impulsiivne käitumine ja halvenenud otsustusvõime;
• riskantne käitumine, näiteks hoolimatu kulutamine või muud tavapärasest riskantsemad valikud.

Depressiivne episood

Depressiivse episoodi ajal võivad esineda:

• püsiv kurvameelsus või lootusetuse tunne;
• huvi ja rõõmutunde kadumine tegevuste vastu, mis varem meeldisid;
• väsimus ja energiapuudus;
• unehäired;
• söögiisu või kehakaalu muutused;
• keskendumisraskused;
• aeglustunud mõtlemine, kõne või liikumine;
• süü- või väärtusetusetunne;
• surma- või enesetapumõtted.

Mis põhjustab bipolaarset häiret?

Bipolaarse häire tekkepõhjused ei ole täielikult teada. Teadusuuringud viitavad sellele, et häire kujunemisel mängivad rolli mitmed tegurid ning tavaliselt ei ole võimalik välja tuua ühte kindlat põhjust.

Suuremat riski võivad seostuda:

• pärilik eelsoodumus ja bipolaarse häire esinemine perekonnas;
• aju meeleolu reguleerivate süsteemide eripärad;
• pikaajaline stress ja traumaatilised elusündmused;
• alkoholi või uimastite tarvitamine;
• unehäired ja ebaregulaarne elurütm.

Oluline on meeles pidada, et bipolaarne häire ei ole iseloomu nõrkus ega inimese enda süü. Tegemist on vaimse tervise häirega, mille puhul on võimalik saada tõhusat abi ja ravi.

Bipolaarse häire ravi

Bipolaarne häire on ravitav, kuid enamasti vajab see pikaajalist jälgimist ja ravi. Ravi aitab vähendada meeleoluepisoodide sagedust ja raskust ning toetab igapäevast toimetulekut.

Psühhoteraapia

Psühhoteraapia aitab paremini mõista häirega seotud mõtteid, tundeid ja käitumismustreid ning õppida oskusi, mis toetavad stabiilsema meeleolu hoidmist. Kasu võivad tuua nii individuaalne teraapia kui ka lähedasi kaasavad sekkumised.

Ravimid

Bipolaarse häire ravi keskmes on tavaliselt ravimid. Sõltuvalt sümptomitest võidakse kasutada meeleolu stabilisaatoreid, antipsühhootikume või teisi ravimeid. Mõnel juhul kasutatakse antidepressante, kuid neid määratakse ettevaatlikult ja tavaliselt koos teiste ravimitega. Sobiva raviplaani koostab raviarst vastavalt inimese sümptomitele ja vajadustele.

Oluline on meeles pidada, et bipolaarne häire ei tähenda, et inimene ei saaks elada täisväärtuslikku elu. Sobiva ravi ja toetuse korral on võimalik sümptomeid hästi kontrolli all hoida ning säilitada hea elukvaliteet.

Skisofreenia on raske vaimse tervise häire, mis mõjutab inimese mõtlemist, tajusid, emotsioone ja käitumist. Häire võib muuta keeruliseks eristada, mis on tegelik ja mis mitte, ning mõjutada oluliselt inimese igapäevast toimetulekut.

Skisofreenia avaldub inimestel erinevalt. Mõnel inimesel esineb üksikuid psühhoosiepisoode, teistel võivad sümptomid olla püsivamad. Sobiva ravi korral on võimalik sümptomeid leevendada ning parandada elukvaliteeti ja igapäevast toimetulekut.

Skisofreenia kujuneb enamasti välja hilises noorukieas või varases täiskasvanueas. Tegemist on suhteliselt harva esineva häirega, mida kogeb elu jooksul ligikaudu üks inimene sajast.

Kuidas skisofreenia võib avalduda?

Skisofreenia sümptomid jagunevad sageli positiivseteks, negatiivseteks ja kognitiivseteks sümptomiteks.

Positiivsed sümptomid

Positiivsed sümptomid tähendavad kogemusi või käitumist, mida tavaliselt ei esine; st need on sümptomid, mis on juurde tulnud ehk lisandunud.

Nende hulka võivad kuuluda:

• hallutsinatsioonid, näiteks häälte kuulmine või asjade nägemine, mida teised ei taju;
• meelepetted ehk püsivad uskumused, mis ei vasta tegelikkusele;
• desorganiseeritud mõtlemine või kõne;
• ebatavaline või segaduses käitumine.

Negatiivsed sümptomid

Negatiivsed sümptomid tähendavad teatud tavapäraste võimete või kogemuste vähenemist.

Need võivad avalduda näiteks:

• emotsioonide vähese väljendamisena;
• motivatsiooni puudumisena;
• huvi vähenemisena igapäevaste tegevuste vastu;
• raskustena rõõmu kogemisel;
• sotsiaalse eemaldumisena ja vähese suhtlemisena.

Kognitiivsed sümptomid

Skisofreenia võib mõjutada ka mõtlemist ja tähelepanu.

Näiteks võivad esineda:

• keskendumisraskused;
• töömälu häired;
• raskused planeerimisel ja organiseerimisel;
• probleemid otsuste tegemisel või probleemide lahendamisel.

Millal võib olla tegemist skisofreeniaga?

Skisofreenia sümptomid kujunevad sageli järk-järgult. Enne selgema psühhoosi kujunemist võivad ilmneda:

• suurem eraldumine teistest inimestest;
• huvide vähenemine;
• kahtlustavus;
• tähelepanu- ja keskendumisraskused;
• muutused mõtlemises või käitumises;
• raskused koolis, tööl või suhetes.

Kui inimesel tekivad hallutsinatsioonid, meelepetted või muud reaalsustaju häired, on oluline pöörduda võimalikult kiiresti vaimse tervise spetsialisti poole. Varajane abi võib parandada ravitulemusi ja pikaajalist toimetulekut.

Skisofreeniat diagnoositakse tervikliku hindamise alusel ning sarnaseid sümptomeid võivad põhjustada ka mitmed teised vaimse või füüsilise tervise seisundid.

Miks skisofreenia tekib?

Skisofreenia täpseid põhjuseid ei tunta. Uuringud näitavad, et häire kujunemisel mängivad rolli mitmed bioloogilised ja keskkondlikud tegurid.

Suuremat riski võivad seostuda:

• pärilik eelsoodumus;
• aju arengu ja talitluse eripärad;
• teatud sünnieelsed ja varase arenguga seotud tegurid;
• traumaatilised kogemused;
• teatud psühhoaktiivsete ainete tarvitamine võib suurendada haigestumise riski eelsoodumuse korral;
• erinevate geneetiliste ja keskkonnategurite koosmõju.

Millised raskused võivad skisofreeniaga kaasneda?

Skisofreenia võib mõjutada paljusid eluvaldkondi ning raskendada:

• õppimist ja töötamist;
• suhete hoidmist;
• iseseisvat toimetulekut;
• igapäevaste tegevuste korraldamist;
• füüsilise tervise eest hoolitsemist.

Samuti võivad skisofreeniaga kaasneda ärevus, depressioon, uneprobleemid või sõltuvusprobleemid.

Oluline on meeles pidada, et skisofreenia ei tähenda, et inimene ei võiks õppida, töötada, luua lähedasi suhteid või elada täisväärtuslikku elu. Sobiva ravi ja toetuse korral on võimalik sümptomeid vähendada, parandada toimetulekut ning toetada taastumist.

Skisofreenia ravi

Skisofreenia ravi eesmärk on vähendada sümptomeid, toetada igapäevast toimetulekut ning parandada elukvaliteeti. Varajane ravi ja järjepidev toetamine aitavad vähendada haiguse ägenemiste riski ning toetavad taastumist. Skisofreenia ravi on tavaliselt pikaajaline ning kujuneb vastavalt inimese vajadustele.

Ravis kombineeritakse sageli ravimeid, psühhoteraapiat ning erinevaid taastumis- ja tugiteenuseid. Samuti on oluline aidata inimesel õppida oma haigust paremini mõistma ning arendada oskusi, mis toetavad igapäevast toimetulekut.

Psühhoteraapia

Psühhoteraapia aitab inimesel paremini mõista oma haiguse mõju ning õppida sümptomitega toime tulema.

Psühholoogiline abi võib hõlmata:

• psühhoharimist, mis aitab mõista haiguse olemust ja ravivõimalusi;
• kognitiiv-käitumisteraapiat (KKT), mis aitab toime tulla sümptomite ja nendega seotud raskustega;
• igapäevaelu oskuste ning toimetulekuoskuste arendamist;
• pereteraapiat ja lähedaste kaasamist raviprotsessi;
• tugigruppe inimestele ja nende lähedastele.

Psühhoteraapia oluline eesmärk on toetada taastumist, parandada elukvaliteeti ning aidata inimesel säilitada võimalikult iseseisev elu.

Ravimid

Antipsühhootilised ravimid on skisofreenia ravi oluline osa. Need aitavad vähendada psühhoosi sümptomeid, nagu hallutsinatsioonid, meelepetted ja mõtlemishäired, ning vähendada haiguse ägenemiste riski.

Ravimite mõju ja võimalikud kõrvaltoimed võivad inimestel erineda. Seetõttu on oluline regulaarne koostöö raviarstiga, et hinnata ravi efektiivsust ning vajadusel raviplaani kohandada.

Oluline on meeles pidada, et kuigi skisofreenia on pikaajaline haigus, on võimalik õppida sümptomitega toime tulema ning elada täisväärtuslikku elu. Sobiva ravi, toetava keskkonna ja järjepideva abi korral on võimalik parandada toimetulekut, vähendada sümptomite mõju ning toetada taastumist.