Vaimne tervis on inimese üldise tervise ja heaolu oluline osa. See mõjutab meie mõtlemist, tundeid, käitumist ning igapäevast toimetulekut tööl, koolis ja suhetes.
Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) defineerib vaimset tervist kui vaimse heaolu seisundit, mis võimaldab inimestel toime tulla elu stressiallikatega, realiseerida oma võimeid, õppida ja töötada edukalt ning panustada oma kogukonda.
Vaimset tervist saab käsitleda laia spektrina, mis ulatub heaolust kuni vaimse tervise häireteni. Mis tahes ajahetkel võivad mitmesugused individuaalsed, perekondlikud, kogukonna ja ühiskondlikud aspektid omavahelisel vastastikusel toimel kas toetada või kahjustada vaimset heaolu. Kuigi enamik inimesi on psühholoogiliselt vastupidavad, võivad pikaajaliselt kestvad ebasoodsad tingimused suurendada vaimse tervise probleemide väljakujunemise riski.
Just nagu maja ei seisa püsti ilma vundamendita, võib vaimse tervise tugisammaste mõranedes kaduda vaimse tervise tasakaal. Meie vaimset tervist mõjutavad mitmed füüsilise heaolu, meid ümbritseva keskkonna ning vaimse tervise toetamisega seotud oskused ja harjumused. Täielik nimekiri kõigist vaimset tervist mõjutavatest asjaoludest tuleks väga pikk, kuid suurema osa neist saab kokku võtta järgneva viie teema alla. Neid viite teemat võibki nimetada vaimse tervise tugisammasteks, sest just need on meie poolt kontrollitavad asjaolud, mis mõjutavad vaimset tervist kõige enam.
Vaimse tervise tugisambad on:
Vaimset tervist mõjutavad riski- ja kaitsetegurid esinevad mitmel tasandil.
Individuaalsed tegurid, nagu madal emotsioonide regulatsiooni oskus, ainete tarvitamine ja geneetiline eelsoodumus, võivad suurendada haavatavust vaimse tervise probleemide kujunemisel.
Sotsiaalsed ja keskkonnategurid – sh vaesus, vägivald, ebavõrdsus ja keskkondlik ilmajäetus – suurendavad samuti vaimse tervise probleemide esinemise riski.
Riskitegurid võivad ilmneda igas eluetapis, kuid eriti kahjulikud on need tundlikel arenguperioodidel, eelkõige varases lapsepõlves. Näiteks karm kasvatusstiil ja füüsiline karistamine võivad kahjustada lapse tervist ning kiusamine on üks peamisi vaimse tervise probleemide riskitegureid.
Kaitsetegurid esinevad samuti kogu elukaare vältel ning aitavad kujundada psühholoogilist vastupidavust. Nende hulka kuuluvad individuaalsed sotsiaalsed ja emotsionaalsed oskused, positiivsed sotsiaalsed suhted, juurdepääs kvaliteetsele haridusele, väärikas töö, turvaline elukeskkond ning tugevad kogukondlikud sidemed.
Vaimse tervise riski- ja kaitsetegurid esinevad nii kohalikul kui ülemaailmsel tasandil. Kohalikud probleemid mõjutavad indiviide, perekondi ja kogukondi, samas kui globaalsed ohud – nagu majanduslangused, haiguspuhangud, humanitaarkriisid, sunnitud ränne ja kliimamuutused – avaldavad mõju kogu populatsioonile.
Ükski tegur iseseisvalt ei võimalda usaldusväärselt prognooside vaimse tervise tulemusi. Paljudel riskiteguritega kokku puutunud inimestel ei pruugi välja kujuneda vaimse tervise probleeme või häiret, samas kui teised võivad haigestuda ka ilma teadaolevate riskiteguriteta. Sellest hoolimata kujundab nende tegurite vastastikune toime ajas vaimset tervist tervikuna.
