Sõltuvushäire on defineeritud Rahvusvahelise Haiguste Klassifikatsiooni 11. väljaandes (ICD-11) kui probleemne ainete kasutamine, mis viib märkimisväärse kahjustuse või stressi tekkimiseni. See häire hõlmab erinevaid aineid, sealhulgas alkoholi, keelatud narkootikume ja retseptiravimeid, ning sellel on mitmeid ilminguid. Sõltuvuse olemus seisneb isikliku haavatavuse (sh geneetiliste, psühholoogiliste ja keskkonnaalaste tegurite) ning ainete enda toime vahekorra mängus. See interaktsioon võib viia sellise tsüklini, kus isik tunneb ainete kasutamise järele tungi ehk janu, kasutab neid, kogeb negatiivseid tagajärgi ning viimaste mõju leevendamiseks kasutab taaskord neid samu aineid. Sageli jätkub see tsükkel vaatamata kasutamise tagajärgedest tulenevatele probleemidele.  

Ainete kasutamise häire levimus varieerub erinevate populatsioonide ja piirkondade vahel. WHO andmetel ja mitmete teadusuuringute kohaselt mõjutavad sõltuvushäired globaalselt miljoneid inimesi. Näiteks viimaseid andmeid vaadates hinnatakse, et umbes 5–10% maailma elanikkonnast võib kogeda mõnda vormi sõltuvushäirest oma elu jooksul. Levimust mõjutavad tegurid hõlmavad kultuurilisi hoiakuid aine kasutamise suhtes, ainete kättesaadavust, rahvatervise sekkumiste kättesaadavust ja sotsiaalmajanduslikke tingimusi. 

Sümptomid

Sõltuvushäiret määratletakse RHK-11-s kirja pandud diagnostiliste kriteeriumite alusel:

• Impulsi kontrolli probleemid: isik võib tarvitada aineid suuremates kogustes või pikema aja jooksul, kui see oli kavandatud; väljendada pidevat soovi kasutamist vähendada või reguleerida, ilma et see õnnestuks; või veeta märkimisväärselt aega aine hankimise, kasutamise või taastumisega tegelemiseks.
• Sotsiaalsed probleemid: aine kasutamine võib viia korduvate suurte rollikohustuste täitmata jätmiseni tööl, koolis või kodus ning põhjustada sotsiaalseid või suhtealaseid probleeme.
• Riskantne käitumine: isik võib kasutada ainet olukordades, kus see on füüsiliselt ohtlik (nt joobeseisundis sõitmine).
• Somaatilised probleemid: see hõlmab tolerantsi tekkimist (vajadus järjest suurema aine koguse järele soovitud mõju saavutamiseks) ja võõrutusnähtusid (füsioloogilised muutused ja sümptomid, mis tekivad kasutamise lõpetamisel).

Sõltuvushäiret diagnoositakse kolmes raskusastmes- kerge, mõõdukas või raske- vastavalt esinevate probleemide ulatusele ja intensiivsusele. 

Häire põhjused

• Geneetilised eelsoodumused võivad oluliselt mõjutada inimese haavatavust sõltuvuse tekkimisel. Uuringud on näidanud, et peres esinev sõltuvushäirete ajalugu suurendab riski.
• Psühholoogilised tegurid: kaasuvad psüühikahäired nagu depressioon, ärevus või isiksusehäired võivad suurendada ainete kuritarvitamise tõenäosust, kuna inimesed võivad kasutada aineid oma sümptomite leevendamiseks.
• Keskkondlikud tegurid nagu sotsiaalmajanduslik staatus, eakaaslaste mõju ja kokkupuude aine ja nende kasutamisega võivad oluliselt mõjutada SUD arengut. Varased elukogemused, nagu traumad või rasked lapsepõlve sündmused, mängivad samuti olulist rolli.
• Ainete biokeemiliste omaduste mõju inimorganismile sh eriti neurotransmitterite süsteemidele (nt dopamiin, serotoniin) ajus, aitab kaasa sõltuvuse tekkimisele. Ainete nn positiivsed mõjud võivad soodustada jätkuvat kasutamist ja nii põhjustada sõltuvust.
• Kultuuriline ja sotsiaalne kontekst: kultuurilised normid ja ühiskondlikud hoiakud aine kasutamise kohta võivad samuti mõjutada kasutamismustreid ja häire arengut. Piirkondades, kus suhtumine ainete kasutamisse on leebem, võib esineda enam häiritust.

Sõltuvushäire on keeruline seisund, mida mõjutavad bioloogilised, psühholoogilised, keskkondlikud ja sotsiaalsed tegurid omavahelises koostoimes. Selle mõistmine on oluline alus tõhusate ennetus-, sekkumis- ja ravistrateegiate väljatöötamiseks.