Isiksusehäirete eneseabi

Teised valikud

Elustiili toetamine

Igapäevaelu rutiinide loomine ja järgimine edendavad stabiilsust ja ennustatavust.

Regulaarne füüsiline aktiivsus, tasakaalustatud toitumine ja piisava une tagamine on olulised üldise heaolu jaoks ja mõjutavad positiivselt meeleolu ja energiat.

Toimetulekut toetavad meelelahutuslikud tegevused nagu loovtegevused (kunst, muusika, kirjutamine) või hobid, on positiivse kogemuse allikad.

Alkoholi ja teiste joovastavate ainet kasutamise piiramine.

Realistlike eesmärkide seadmine võimaldab kogeda saavutuse tunnet ning motiveerib tegutsema.

Professionaalse abi otsimine on oluline. Kuigi eneseabi võib pakkuda olulisi eeliseid, julgustatakse inimesi otsima professionaalset abi. Eneseabi strateegiate kombinatsioon psühhoteraapiaga (nt dialektiline käitumisteraapia, kognitiivne käitumisteraapia) suurendab tõhusust.

KKT eneseabi võtted

Päevikupidamine: Mõtete, tunnete ja käitumise regulaarne kirja panemine aitab tuvastada vallandajaid, mustreid ja ebatervislikke toimetulekuviise. Suurenenud eneseteadlikkus on hädavajalik probleemse käitumise mõistmiseks ja muutmiseks. Konkreetsetele valdkondadele (nt impulsiivsuse juhtude jälgimine) keskendudes on päevikupidamine efektiivsem. Näiteks tänulikkuse päeviku pidamine võib aidata tähelepanu suunata negatiivselt positiivsetele elu aspektidele, soodustades lootusrikkamat eluvaadet.

Enese jälgimise vahendid, digitaalsed rakendused ja muud vahendid, aitavad jälgida tuju, käitumist ja vallandajaid. Neid andmeid saab läbi vaadata koos psühhoterapeudiga saab kasutada isiklike mustrite tuvastamiseks.

Emotsioonide reguleerimise tehnikate nagu teadvelolek, meditatsioon, hingamisharjutused, progressiivne lihaslõdvestus ja muude tehnikate õppimine aitab reguleerida intensiivseid emotsioone.

Suhtlemisoskuste arendamine: sh enesekehtestamise ja konfliktide lahendamise oskuste parandamine. Need oskused on eriti olulised suhetes esinevate raskuste lahendamiseks. DKT töövihikud pakuvad sageli selles valdkonnas suurepäraseid enesekontrolliharjutusi.

Stressi taluvuse oskuste arendamine: tugevate emotsioonide ja stressirohkete olukordade juhtimiseks vajalike oskuste arendamine on hädavajalik. See hõlmab näiteks selliste tegevustega tegelemist, mis pakuvad lohutust ja tähelepanu kõrvalejuhtimist, või probleemilahendustehnikad. DKT ressursid on siin eriti kasulikud.

Skeemide tuvastamine ja muutmine. Kuigi skeemiteraapia eeldab ideaaljuhul professionaalset juhendamist, saab teatud aspekte käsitleda ka eneseabi vormis.Mittekohastumuslike skeemide tuvastamine: eneseabi kirjanduse abil ja ennast reflekteerides ja päevikut pidades saab tuvastada probleemolukorudades aktiveeruvaid skeeme.

World Health Organization. (2022). ICD-11: International classification of diseases (11th revision). https://icd.who.int/
American Psychiatric Association. (2013). Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders (5th ed.). Arlington, VA: American Psychiatric Publishing.
Bradley, J. & McKinnon, A. (2021). Understanding personality disorders in a trauma-informed framework. Journal of Interpersonal Violence, 36 (3-4), 1241-1253.
Distel, M. A., et al. (2008). Genetic and environmental influences on the comorbidity of personality disorders. Personality Disorders: Theory, Research, and Treatment, 4 (1), 37-44.
Gunderson, J.G. (2011). Borderline personality disorder: A clinical guide. American Psychiatric Pub .
Lenzenweger, M. F. (2008). Epidemiology of personality disorders: Towards a developmental perspective. Journal of Personality Disorders, 22 (5), 438-453.
Linehan, M. M. (2019). DBT® Skills Training Manual (2nd ed.). New York: Guilford Press.
McGlashan, T.H., et al. (2005). The similarities and differences between personality disorders. American Journal of Psychiatry, 162 (3), 60-67.
Paris, J. (2021). The evolution of insight: A key factor in the treatment of personality disorders. Personality Disorders: Theory, Research, and Treatment, 12 (5), 521-529.
Sapienza, J., & Sweeney, C. (2023). The ICD-11 clinical utility for personality disorders: Perspectives and future directions. Psychological Medicine, 53 (3), 482-487.
Schmahl, C., et al. (2003). Neural correlates of a symptom provocation paradigm in patients with borderline personality disorder: An fMRI study. Journal of Psychiatric Research, 37 (4), 321-329.
Torgersen, S. (2005). The genetics of personality disorders. Psychological Medicine, 35 (4), 469-476.
Zanarini, M. C., et al. (2015). The prevalence of borderline personality disorder in community and clinical samples. Personality Disorders: Theory, Research, and Treatment, 6 (4), 406–412
American Psychiatric Association. (2013). Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders (5th ed.). Arlington, VA: American Psychiatric Publishing.
Bateman, A. W., & Fonagy, P. (2006). Mentalization-based treatment for borderline personality disorder: A practical guide. Oxford University Press .
Beck, A. T. (2011). Cognitive Therapy: Basics and Beyond (2nd ed.). Guilford Press.
Gunderson, J. G., & Hare-Mustin, R. (2000). The consistent use of diagnostic terminology in the treatment of personality disorders. Journal of Personality Disorders, 14 (1), 1-3.
Harris, M., & Fallot, R. D. (2001). Using Trauma Theory to Design Service Systems. New Directions for Mental Health Services, No. 89.
Linehan, M. M. (2019). DBT® Skills Training Manual (2nd ed.). New York: Guilford Press.
Miller, A. L., et al. (2019). Family interventions for personality disorders: A systematic review. Psychological Medicine, 50 (7), 1101-1112.
Sapienza, J., & Sweeney, C. (2023). The ICD-11 clinical utility for personality disorders: Perspectives and future directions. Psychological Medicine, 53 (3), 482-487.
Young, J. E., Klosko, J. S., & Weishaar, M. E. (2003). Schema Therapy: A Practitioner's Guide. Guilford Press.