Mis on isiksusehäired?

Teised valikud

Isiksusehäireks loetakse seda, kui isiksuseomaduste muster on stabiilne ja laialdane erinevates kontekstides, see on vähe muutuv tulenevalt välistest teguritest ning põhjustab olulist häiritust sotsiaalses ja ametialases funktsioneerimises, ning üldiselt elukvaliteedis.

RHK-11 on muutnud isiksusehäirete käsitlust. Kaasaegne, dimensionaalne lähenemisviis pakub paindlikumat, nüansseeritumat ja potentsiaalselt ka vähem häbimärgistavat viisi isiksusehäirete mõistmiseks ja raviks. RHK-11 käsitleb isiksusehäireid isiksuse toimimise ühe osana (mitte eraldiseisva kategooriana). Kõigil inimestel on erineval määral erinevaid isiksuseomadusi, isiksusehäiret diagnoositakse siis, kui need põhjustavad märkimisväärset kannatust või toimetulekuraskusi. Selline, isikupära enam arvestav lähenemine nõuab aga ka keerukamaid hindamismeetodeid ja suuremat kliinilist kogemust hindajalt.

Umbes 10-15% täiskasvanud elanikkonnast võib vastata isiksusehäirete kriteeriumidele. Varasema, kategoriaalse lähenemise alusel läbi viidud uurimistööd on näidanud isiksusehäirete erinevaid esinemise andmeid sõltuvalt sellest, keda ja kus on uuritud.

Sümptomid

Isiksuse toimimise hindamine keskendub isiksusomaduste häirumise raskusastme tuvastamisele.

Isiksuseomadused on rühmitatud viide laia valdkonda:

Negatiivne afektiivsus: negatiivsed emotsioonid, nagu ärevus, depressioon ja ärrituvus.

Eemaldumine: emotsioonitus, emotsionaalne eemaldumine, empaatia puudumine.

Pidurdamatus: impulsiivsus, riskantne käitumine, vastutustundetus ja sotsiaalsete normide eiramine.

Kompulsiivsus: perfektsionism, jäikus ja liigne reeglitest kinnipidamine.

Psühhootilisus: ebatavalised uskumused, kogemused ja käitumine, sealhulgas ekstsentrilisus ja veider mõtlemine.

Raskusastme hindamine: iga viie valdkonna raskusaste hinnatakse eraldi.Diagnoos põhineb tunnuste raskusastme profiilil viies valdkonnas ja toimetuleku häirituse olemuses (kliiniliselt oluline funktsioneerimise raskus isiklikus, sotsiaalses, tööalases või muudes olulistes eluvaldkondades).

Häire põhjused

Geneetilised tegurid: uuringud viitavad isiksusehäirete võimalikule pärilikkuse komponendile.

Keskkonna mõju: stress varajases elus, nagu trauma ja hooletussejätmine, mängivad olulist rolli isiksusehäirete arengus.

Neurobioloogilised tegurid: aju struktuuride ja funktsiooni muutused, eriti emotsioonide reguleerimise ja impulsi kontrolli valdkondades, on seotud konkreetsete isiksusehäiretega.

World Health Organization. (2022). ICD-11: International classification of diseases (11th revision). https://icd.who.int/
American Psychiatric Association. (2013). Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders (5th ed.). Arlington, VA: American Psychiatric Publishing.
Bradley, J. & McKinnon, A. (2021). Understanding personality disorders in a trauma-informed framework. Journal of Interpersonal Violence, 36 (3-4), 1241-1253.
Distel, M. A., et al. (2008). Genetic and environmental influences on the comorbidity of personality disorders. Personality Disorders: Theory, Research, and Treatment, 4 (1), 37-44.
Gunderson, J.G. (2011). Borderline personality disorder: A clinical guide. American Psychiatric Pub .
Lenzenweger, M. F. (2008). Epidemiology of personality disorders: Towards a developmental perspective. Journal of Personality Disorders, 22 (5), 438-453.
Linehan, M. M. (2019). DBT® Skills Training Manual (2nd ed.). New York: Guilford Press.
McGlashan, T.H., et al. (2005). The similarities and differences between personality disorders. American Journal of Psychiatry, 162 (3), 60-67.
Paris, J. (2021). The evolution of insight: A key factor in the treatment of personality disorders. Personality Disorders: Theory, Research, and Treatment, 12 (5), 521-529.
Sapienza, J., & Sweeney, C. (2023). The ICD-11 clinical utility for personality disorders: Perspectives and future directions. Psychological Medicine, 53 (3), 482-487.
Schmahl, C., et al. (2003). Neural correlates of a symptom provocation paradigm in patients with borderline personality disorder: An fMRI study. Journal of Psychiatric Research, 37 (4), 321-329.
Torgersen, S. (2005). The genetics of personality disorders. Psychological Medicine, 35 (4), 469-476.
Zanarini, M. C., et al. (2015). The prevalence of borderline personality disorder in community and clinical samples. Personality Disorders: Theory, Research, and Treatment, 6 (4), 406–412
American Psychiatric Association. (2013). Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders (5th ed.). Arlington, VA: American Psychiatric Publishing.
Bateman, A. W., & Fonagy, P. (2006). Mentalization-based treatment for borderline personality disorder: A practical guide. Oxford University Press .
Beck, A. T. (2011). Cognitive Therapy: Basics and Beyond (2nd ed.). Guilford Press.
Gunderson, J. G., & Hare-Mustin, R. (2000). The consistent use of diagnostic terminology in the treatment of personality disorders. Journal of Personality Disorders, 14 (1), 1-3.
Harris, M., & Fallot, R. D. (2001). Using Trauma Theory to Design Service Systems. New Directions for Mental Health Services, No. 89.
Linehan, M. M. (2019). DBT® Skills Training Manual (2nd ed.). New York: Guilford Press.
Miller, A. L., et al. (2019). Family interventions for personality disorders: A systematic review. Psychological Medicine, 50 (7), 1101-1112.
Sapienza, J., & Sweeney, C. (2023). The ICD-11 clinical utility for personality disorders: Perspectives and future directions. Psychological Medicine, 53 (3), 482-487.
Young, J. E., Klosko, J. S., & Weishaar, M. E. (2003). Schema Therapy: A Practitioner's Guide. Guilford Press.