Somaatilise sümptomite häire on vaimse tervise seisund, mille tunnuseks on ühe või mitme füüsilise sümptomi esinemine, mis on häiriv ja mis takistab oluliselt igapäevaelus toimetulekut. Sümptomitel ei pruugi olla selget meditsiinilist seletust. Inimesed võivad kogeda mitmesuguseid sümptomeid, sealhulgas valu, väsimust, soolteprobleeme ja muid kehalisi kaebusi. Sageli on ülemäärane rõhk füüsilistel sümptomitel ja mure terviseprobleemide üle, mis viib märkimisväärse ärevuse ja düstressini.
Somaatiliste sümptomite häired on keerukad seisundid, mille mõistmine ja ravi nõuavad holistilist lähenemist, arvestades nii bioloogilisi, psühholoogilisi kui ka sotsiaalseid tegureid. RHK-11 klassifikatsioon rõhutab vajadust keskenduda mitte ainult sümptomitele endile, vaid ka nende mõjule patsiendi elukvaliteedile ja funktsioneerimisele. Somatoformsete häirete käsitlus on RHK-11 versioonis muutunud võrreldes varasemaga. RHK-11 kasutab terminit "keha düstressi häire" (bodily distress disorder) ja "somaatiline sümptomite häire" (somatic symptom disorder), mis on lähedasemad DSM-5 klassifikatsioonile.
Somaatiliste sümptomite häirete levimus varieerub uuringute lõikes, kuid üldiselt:
- Üldpopulatsioonis on levimus hinnanguliselt 5-7%.
- Esmatasandi tervishoius on levimus kõrgem, ulatudes 15-25%-ni patsientidest.
- Naiste seas esineb häiret sagedamini kui meeste seas.
- Levimus on kõrgem madalama sotsiaalmajandusliku staatusega inimeste seas.
Sümptomid
RHK-11 järgi on peamised tunnused:
- Üks või mitu kehalist sümptomit, mis põhjustavad märkimisväärset distressi või häirivad igapäevaelu funktsioneerimist.
- Ülemäärane mure, ärevus või ajakulu seoses terviseprobleemidega.
- Sümptomid püsivad tavaliselt üle 6 kuu.
Sagedasemad sümptomid hõlmavad:
- Valu erinevates kehaosades
- Väsimus
- Seedetrakti probleemid
- Neuroloogilised sümptomid (nt pearinglus, tuimus)
- Kardiovaskulaarsed sümptomid (nt südamepekslemine)
Häire põhjused
Somaatiliste sümptomite häirete täpne etioloogia pole teada, kuid uuringud viitavad mitmete tegurite koosmõjule.
Bioloogilised tegurid:
- Geneetiline eelsoodumus
- Autonoomse närvisüsteemi düsregulatsioon
- Hüpotalamuse-hüpofüüsi-neerupealise telje düsfunktsioon
- Alanenud valulävi
Värskemad uuringud on näidanud erinevusi aju struktuuris ja funktsioonis somaatiliste sümptomite häirega patsientidel:
- Muutused insulaarse korteksi ja anterioorse tsingulaarkorteksi aktiivsuses
- Erinevused amügdala ja prefrontaalse korteksi vahelistes ühendustes
- Muutused aju valu töötlemise võrgustikes
Psühholoogilised tegurid:
- Kõrgenenud tähelepanu kehalistele aistingutele
- Negatiivne atributsioonistiil
- Ärevus ja depressioon
- Varasemad traumakogemused
Sotsiaalsed ja kultuurilised tegurid:
- Stress ja elusündmused
- Kultuurilised uskumused tervise ja haiguse kohta
- Perekondlikud mustrid ja õpitud käitumine
Kognitiivsed tegurid:
- Sümptomite katastrofiseerimine
- Selektiivne tähelepanu keha signaalidele
Somaatiliste sümptomite häired esinevad sageli koos teiste psüühikahäiretega:
- Depressioon (30-60% juhtudest)
- Ärevushäired (40-50% juhtudest)
- Isiksusehäired (eriti vältiv ja sõltuv isiksusehäire)
Diagnostika
RHK-11 rõhutab, et diagnoos ei tohiks põhineda ainult meditsiiniliselt seletamatute sümptomite olemasolul, vaid peaks arvestama ka patsiendi suhtumist oma sümptomitesse ja nende mõju igapäevaelule.
Diagnostika hõlmab tavaliselt:
- Põhjalikku meditsiinilist hindamist, et välistada orgaanilised põhjused
- Psühhiaatrilist hindamist
- Standardiseeritud küsimustike kasutamist