Valdav osa inimesi kogeb elu jooksul ärevust. Ärevus on olukorraga kohanemise reaktsioon ohuga silmitsi seistes. Ärevushäire korral on ärevus intensiivne, kestab kaua ja piirab psüühilist ja sotsiaalset tegevusvõimet, ning ilmneb olukordades, kus reaalset ohtu ei ole. Üldistunud ärevushäiret iseloomustab püsiv ja pikaajaline ärevusseisund.

Inimesed, kellel on üldistunud ärevushäire, tunnevad ärevust pea iga päev. Neil on pidev pingetunne ja võimetus lõõgastuda. Kui üks ärev olukord või mõte on seljatatud, on järgmine kohe kohal.

Seega võib üldistunud ärevushäiret defineerida ka kui muretsemishäiret.

Muretsemine võib tekkida ükskõik millest. Isegi kui kõik läheb hästi, võib ärevushäirega inimene tabada end mõttelt „ega see kaua saa kesta, varsti juhtub midagi”.

Ülemäärasest ärevusest tingituna võib väheneda keskendumisvõime ning tekkida uneprobleemid ja häirivad kehalised sümptomid, nagu lihasepinge või -valud, südamepekslemine, kiire väsimine.

Me kõik tunneme aeg-ajalt ärevust – on täiesti normaalne enne eksamit või tööintervjuud ärev olla. Kui aga ärevus hakkab igapäevaelu kontrollima, siis tuleks astuda samme püsiva ärevus- ja pingetunde vähendamiseks.