Mis on posttraumaatiline stressihäire?

Teised valikud

Posttraumaatiline stressihäire on reaktsioon psüühiliselt äärmuslikult traumeerivale elusündmusele ning kujutab endast pikaleveninud tagajärge erakordselt mõjuvale sündmusele või olukorrale, mis tõenäoliselt põhjustaks tugevat ärevust või muud psüühilist kannatust peaaegu igaühele. Kokkupuude traumeeriva sündmuse või olukorraga iseenesest ei viita posttraumaatilise stressihäire olemasolule. Paljud inimesed kogevad selliseid sündmusi ilma häire diagnoosi saamata.

Uuringutes on leitud, et umbes kolmandikul traumasündmust kogenutel kujuneb välja PTSH ning neist omakorda pooltel taanduvad sümptomid umbes kolme kuu jooksul. PTSH esinemissagedus populatsioonis on umbes 8% inimestel elu jooksul. Spetsiifilistes gruppides on aga esinemissagedus oluliselt kõrgem, nagu näiteks sõjaveteranid või väärkohtlemise ohvrid (kuni 30%). Paljud teadlased on ka nentinud, et tõenäoliselt need numbrid on alaraporteeritud ehk tegelikkuses võivad need olla suuremadki. Sümptomid võivad ilmneda mistahes aja vältel pärast traumaatilise sündmuse kogemust, sagedamini juhtub see 3 kuu sees, kuid võib ka aastaid hiljem. Meestel esineb seda häiret vähem kui naistel.

Oluline on märkida ka, et kõik traumat kogenud inimesed, kellel esineb psühholoogilist häiritust, ei saa PTSH diagnoosi. Sageli kogevad nad depressiooni, ärevushäireid ning mõningatel juhtudel, teatud tüüpi traumeeritusse korral kujuneb hoopiski kompleksne PTSH.

Sümptomid

Bioloogilised tegurid:

geneetiline eelsoodumus

neurobioloogilised muutused (nt muutused hipokampuses ja amügdala), ja hüpotalamuse-hüpofüüsi-neerupealiste telje (HPA-telje) düsregulatsioon.

Psühholoogilised tegurid:

individuaalsed erinevused vastupidavuses

eelnev trauma ajalugu

eelnevad vaimse tervise probleemid

toimetulekuressursside puudulikkus (sh eriti sotsiaalne toetus)

Keskkonna tegurid:

traumaatilise sündmuse iseloom (intensiivsus, kestus, korduvus)

sotsiaalne suhtumine (kultuurilised, ühiskondlikud hoiakud)

trauma järgse keskkonna tingimused (mh nt abi saamise võimalused, trauma ulatus ja sellega seotud üldine ressursside olemasolu jms).

World Health Organization. (2022). ICD-11: International classification of diseases (11th revision). https://icd.who.int/
American Psychiatric Association. (2013). Diagnostic and statistical manual of mental disorders: DSM-5™ (5th ed.). American Psychiatric Publishing, Inc..
National Center for PTSD. (2023). Understanding PTSD and PTSD Treatment. U.S. Department of Veterans Affairs.
Foa, E. B., Keane, T. M., & Friedman, M. J. (2000). "Effective Treatments for PTSD: Practice Guidelines from the International Society for Traumatic Stress Studies". New York: Guilford Press.
Hofmann, S. G., Asnaani, A., Vonk, I. J., Sawyer, A. T., & Fang, A. (2012). The Efficacy of Cognitive Behavioral Therapy: A Review of Meta-analyses. Cognitive therapy and research, 36(5), 427-440. https://doi.org/10.1007/s10608-012-9476-1
Keng, S. L., Smoski, M. J., & Robins, C. J. (2011). Effects of mindfulness on psychological health: a review of empirical studies. Clinical psychology review, 31(6), 1041-1056. https://doi.org/10.1016/j.cpr.2011.04.006
Lo, J. C., Ong, J. L., Leong, R. L., Gooley, J. J., & Chee, M. W. (2016). Cognitive Performance, Sleepiness, and Mood in Partially Sleep Deprived Adolescents: The Need for Sleep Study. Sleep, 39(3), 687-698. https://doi.org/10.5665/sleep.5552
Foa E. B., & Kozak, M. J. (1986). Emotional Processing of Fear: Exposure to Corrective Information. Psychological Bulletin, 99(1), 20-35. https://doi.org/10.1037/0033-2909.99.1.20
Malchiodi, C. A. (2012). The Art Therapy Sourcebook (2nd ed.). The Guilford Press.