Isiksusehäireks loetakse seda, kui isiksuseomaduste muster on stabiilne ja laialdane erinevates kontekstides, see on vähe muutuv tulenevalt välistest teguritest ning põhjustab olulist häiritust sotsiaalses ja ametialases funktsioneerimises, ning üldiselt elukvaliteedis.
RHK-11 on muutnud isiksusehäirete käsitlust. Kaasaegne, dimensionaalne lähenemisviis pakub paindlikumat, nüansseeritumat ja potentsiaalselt ka vähem häbimärgistavat viisi isiksusehäirete mõistmiseks ja raviks. RHK-11 käsitleb isiksusehäireid isiksuse toimimise ühe osana (mitte eraldiseisva kategooriana). Kõigil inimestel on erineval määral erinevaid isiksuseomadusi, isiksusehäiret diagnoositakse siis, kui need põhjustavad märkimisväärset kannatust või toimetulekuraskusi. Selline, isikupära enam arvestav lähenemine nõuab aga ka keerukamaid hindamismeetodeid ja suuremat kliinilist kogemust hindajalt.
Umbes 10-15% täiskasvanud elanikkonnast võib vastata isiksusehäirete kriteeriumidele. Varasema, kategoriaalse lähenemise alusel läbi viidud uurimistööd on näidanud isiksusehäirete erinevaid esinemise andmeid sõltuvalt sellest, keda ja kus on uuritud.
Sümptomid
Isiksuse toimimise hindamine keskendub isiksusomaduste häirumise raskusastme tuvastamisele.
Isiksuseomadused on rühmitatud viide laia valdkonda:
- Negatiivne afektiivsus: negatiivsed emotsioonid, nagu ärevus, depressioon ja ärrituvus.
- Eemaldumine: emotsioonitus, emotsionaalne eemaldumine, empaatia puudumine.
- Pidurdamatus: impulsiivsus, riskantne käitumine, vastutustundetus ja sotsiaalsete normide eiramine.
- Kompulsiivsus: perfektsionism, jäikus ja liigne reeglitest kinnipidamine.
- Psühhootilisus: ebatavalised uskumused, kogemused ja käitumine, sealhulgas ekstsentrilisus ja veider mõtlemine.
Raskusastme hindamine: iga viie valdkonna raskusaste hinnatakse eraldi.Diagnoos põhineb tunnuste raskusastme profiilil viies valdkonnas ja toimetuleku häirituse olemuses (kliiniliselt oluline funktsioneerimise raskus isiklikus, sotsiaalses, tööalases või muudes olulistes eluvaldkondades).
Häire põhjused
- Geneetilised tegurid: uuringud viitavad isiksusehäirete võimalikule pärilikkuse komponendile.
- Keskkonna mõju: stress varajases elus, nagu trauma ja hooletussejätmine, mängivad olulist rolli isiksusehäirete arengus.
- Neurobioloogilised tegurid: aju struktuuride ja funktsiooni muutused, eriti emotsioonide reguleerimise ja impulsi kontrolli valdkondades, on seotud konkreetsete isiksusehäiretega.
